Jaapan oli mu reisisoovide listis esimene juba üle kümne aasta. Ma ei kiirustanud siia tulekuga. Ja nüüd on ta meie ümbermaailma reisil üheks peatusteks, viibides seal ainult 7 päeva, aga soov on kindlasti tagasi tulla. Üle saja päeva olen õppinud Duolingos jaapani keelt, loodan, et suudan öelda pingutamata kohapeal vähemalt viisakusväljendeid. Alustuseks tean uutest uudistest seda, et jaapani jeen on üle 38 aasta madalaimal tasemel. Kuna Jaapanist on palju infot erinevaid kanaleid pidi, lisan enda muljed (mitte reisikirja) vaid punktidena, mis mind enim üllatasid või mis olid muidu märkimisväärsed :).

Mis on siis minu täiesti subjektiivsed avastused Jaapanist.

😵‍💫 Jaapan on seest palju suurem kui väljast. Jaapan on natuke suurem kui Soome, aga 5 miljoni asemel on elanikke siin umbes 125 miljonit. Meie poolt külastatud linnad Osaka, Kyoto ja Tokyo erinesid üksteisest nagu oleks erinevad riigid. Ja ka need piirkonnad Tokyos, mida külastasime, olid täiesti erinevad.

😃 Üheks riiki ühendavaks lüliks on loomulikult keel. Ainult inglise keelega hakkama saada ei õnnestunud. Kasutasime tõlke appe ja kehakeelt. Aga nagu Maret Nukke Vikerraadio keelesaates ütles, et jaapani keelest on keeruline ka jaapanlastel aru saada ja seepärast on ka Jaapanis kohapeal paljudel jaapanikeelsetel saadetel jaapanikeelsed subtiitrid all. (Saated ise nõuaksid lausa eraldi postitust).

😎 Kõige olulisemad värvid riietuses on must ja valge ja siis mustast kuni valgeni. Sinakashall ka pildil, aga teisi värve oli riietuses nii vähe, et kui mõnel oligi midagi värvilist seljas, tekkis tahtmine kohe küsida, et kas ta pole kohalik, et dresskoodi ei tea. Andry otsis mõnuga välja oma kõige värvilisemad riided, väga lihtne oli teda massis märgata.

🥳 Eriti just Osakas torkas silma, et Eesti koondise Reet Ausa disainitud olüpiavorm, mis sai Eestis väga kõva kriitikat, on siin vägagi tänavamood. T-särk ja just õige pikkuse ja kujuga seelik ja toonid muidugi must-valged. Pilti mul sellest pole 🙄

🤩 Vastukaaluks on tänaval näha ka gyaru moestiili esindajaid. Stiil on pärit 1970-ndatest, noorte naiste soovist rõhutada oma individuaalsust ja iseseisvust.

Arvasin, et näen palju jaapani anime kaupa igal pool- külastasime ka Jaapani suurt Anime kaubamaja (Akhibara, Tokyo), mis aga ei avaldanud mingit muljet, kant aga, kus ta asus, oli väga lahe. Palju väikseid söögikohti ja ülikoolilinnak. Mis aga silma jäid, olid hoopis pehmed mänguasjad. Väga palju mänguautomaate, kus oli võimalik õngitseda hea õnne korral pehme mänguasi ja samas fotonurk, kus said teha pilti nii pehmete kõrvadega kui ka pehme maskiga.

🚂 Paljudes linnalähisrongides on vagunid ainult naistele, et nad saaksid tipptunnil rahulikult sõita, karmata käperdamist. (Alates 2001). Kuigi ükski seadus ei keela meestel sõita samas vagunis, on jaapanlased nii reegleid armastavad, et mehed sinna ei sisene. Täna oli uudistes, et üks USA mereväelane võeti vahi alla, kuna ta oli väidetavalt katsunud 20 aastase naise rindu. Ja kuna seal piirkonnas on tõrge USA sõjaväe kohal viibimise vastu, on teema jõudnud kaugemale kui ainult piirkondlik.

Korraarmastus on hämmastav. Pakendeid on palju ja prügikaste on raske leida, aga prahti pole kusagil näha. Samuti tekitavad nad pidevalt järjekordi. Näiteks rongi sisenemiseks või kasvõi eskalaatoriga üles või alla sõiduks. Järjekord võib olla pikk, aga ikka jalutatakse lõppu. Tabasin ennast mõttelt, et kui ma juba nii sissepääsu lähedal olen, siis võin ju samahästi sisse astuda, aga kõndisin ikkagi lõppu. Tundus, et keegi ei takistaks ka järjekorras vahele tulemist.

🧒🏻 Peaaegu ainuke juuksevärv kohalikel on must. Ahjaa, see polnudki üllatus. Läksin ka Tokyos juuksurisse. Jaapanikeeles käemärkidega leppisime kokku- juuksed maha ja värv alla. Anti kätte tahvelarvuti, kust sain lugeda suures valikus jaapanikeelseid lehti. Õnneks piltidega. Värvi panid korraga pähe kaks juuksurit, lõikas kolmas.

🤓 Selles riigis ajalehti kohapeal ei loe- nii palju veel jaapani keelest aru veel ei saa ja inglisekeelseid lehti ei näe, aga televiisorist tulev on väga ilmekas ja arusaadav- lisaks pandadele räägib suurest palavusest. Ja muidugi nende teleshow on ka ilmekad.

🧐 Internetist piilun natuke kohalikke uudised. Lisaks tõsistele uudistele jeeni langusest, on ka selliseid toredaid nagu Tokyo naine pakub rasedatele ja haigetele võimalust, et nende eest reisiksid nende lemmikud pehmed mänguasjad. UUDIS Sellega seoses kutsun üles ja avan samasuguse teenuse- võtan reisile kaasa nende pehme lemmiku ja postitan temast vaatamisväärsuse taustal pildi. Esimesele kolmele teenus tasuta, tingimusel, et mänguasi ei oleks suurem kui 15cm3.

🥸 Liftides ei tervitata. Päriselt ka. Mõni turist veel peale meie üritas ka “Tere” erinevates keeltes öelda, aga kohalikud vastu ei öeldnud. Ei vaadata otsa ka. Aga matkarajal teretatakse küll- põhiliselt jaapani keeles “Konitsiwa”, aga ka prantsuse ja inglise. Vastasin eesti keeles nagu Madeiral matkates „Tere”. Eesti keel rahvusvaheliseks matkakeeleks!”, eks?

🥰 Aga kui tervitatakse (siis kui peab, näiteks hotelli retseptsioonis) ja naeratatakse, siis tihtipeale naiste naeratuse lõppu kõlab kelluke (st nagu naeru algus). Ja kõlabki keel natuke nagu räägitaks hellitavalt lapsega. Täiega nummi, ausalt!

🥳 Lastemuusika kõlab kui uksed avanevad või sulguvad rongil või bussil või enne info andmist avalikus ruumis. Isegi kiirrongil sõbralik muusika- aga seal rohkem nagu tervitav lühike klipp

🚄 Kiirrong on tõesti kiire. Shinkanseni maksimaalne kiirus on 320 km/h. Muidu poleks jõudnud läbida vahemaad Tokyost Shimonosekisse Põhja Jaapanis, kust läks meie laev Busanisse (Lõuna Korea).

👍 Rongidele on väga lihtne broneerida pileteid. Jaapanis on turistidele suunatud Rail Pass (JR Pass), mis on vaja netist osta enne riiki saabumist ja vahetada välja pileti vastu sadamas või lennujaamas, aga siis on juba lihtne ise liikumist planeerida või kohta broneerida. Harilikele rongidele pole pileteid broneerida vaja, lihtsalt astu peale kui ruumi on, aga kui soovid Shinkanseniga sõita, siis tuleb siiski hetkeks süveneda. (Broneerida saab kuni 6 min enne rongi väljumist)

😋 Kõik toit on väga maitsev. Valetan. Puuviljasaiad pole. Aga värske on küll. Väga palju pakutakse valmiskarpe toiduga. No kohe väga suures valikus. Ja isegi nendes oli toit on väga värske. Siin on kombeks osta toit rongi kaasa, et seal süüa- karbis toit ei jäänud maitses alla restoranitoidule.

😜 Söögikohtades on ka lihtne toitu tellida. Paljudes kohtades antakse sulle sisenedes QR kood, mille abil avaneb avaneb su telefonis piltidega menüü ja kui seal ära valid, ilmub varsti teenindaja, kes asjad ära toob. Hinnad on nii mõistlikud, et isegi kui ei maitse, kannatab teha uus katse järgmise toiduga. Enne söögikohta sisenemist näidati mitmekeelset lehte, kus oli kirjas, et mulle on koht 90-ks minutiks, kui ostan süüa ja kui maha istusin, siis koos kausikesega, milles oli suupiste toodi uus mitme keeleline leht, kus oli kirjas, et selle kausi sisu on mulle tasuta, juhul kui tellin ka joogi. Igatahes rääkida polnud vaja, ainult naerata ja kummarda ja ok. Aaa väljudes ikka maksa ka- kassa reeglina välisukse kõrval.

Sushi koostisainetega müüakse ka suures valikus nn. kiirtoidu ampse. Väga maitsvad. Tahaks rohkem erinevaid toite proovida, aga kõht vajab tühjaks minemiseks aega.

🤩 Fuji mäe (3776m) otsa tasub ronida päikesetõusu vaatama ka siis, kui päikesetõusu pilvede tõttu ei näe. Seitsmendast peatusest (mäeküljel umbes 2800 m kõrgusel, olenevalt ööbimiskohast) tippu ronimiseks tuleb arvestada 4-4.5 tundi ja kuna päike tõuseb juuli alguses 4:30 ja eriti ilus peaks olema vahetult enne päikesetõusu, tuli ärgata 23:30

😙 Tark oleks matkale kaasa võtta otsmikulamp (mina ei võtnud, aga õnneks sain osta 8nda Stationi ööbimiskohast) ja muidugi vihmakindlad riided ja termokile, sest üleval on külm ja tuuline (minu ühe kogemuse põhjal). Tagantjärgi tarkus tuleb kõige valusamalt, aga jääb ehk kõige kauemaks meelde. 🤪

🤔 Ja muidugi tuleks ööbimiskoht ja mäepilet pikalt ette broneerida. Inimeste arv, keda päevas mäele lubatakse on alates sellest aastast piiratud. Ja ka bussipilet Tokyost tuleks ette osta. (Kui lähed Tokyost ja pole rentinud autot, siis bussiga kõige lihtsam).

🫣 Fuji Viienda Stationi postkontoris ütles meile kohalik töötaja, et Eestisse posti saata ei saa, kuna meil olevat covid. Ütlesin küll, et Eesti võrdub Euroopa Liit. Noogutas, ütles, et Saksamaale saab. (Ulatasime ka härrale umbes 50 postkaarti ja palusime käsitsi tembeldamist- ehk sellest tõrjuv olek). Härra näitas meile mitut jaapanikeelset paberit, mis pidi tõestama, et Eestis on covid ja seepärast ei saa saata. Vestlus käis google tõlke äppi abil. Kogusin kokku oma jaapani keelevarud ja pöördusin ta poole nii aupaklikult kui oskasin: “Sumimasen”. Naeratas ja kummardasime mitu korda vastastikku. “mina Eestist, Eestis ei ole koroonat.”- st tõenäoliselt ütlesin pigem, et “Eesti ei ole koroona”, lootuses, et usub. Mingi hetke pärast nõustus, et võib ikka saata küll.

🤭 Buss Tokyost läheb Fuji mäe viiendasse peatusesse Shinjuku hiiglasliku raudteejaama NELJANDALT korruselt.

🫤 Paljud teenused asuvad kõrgustes. Loomulikult. Tundub, et lähed kellegi korterisse kuuendale korrusele, aga kui sisse astud selgub, et tegelikult on restoran või juuksur vms.

🪭 Lehvikute kultuur pole kuhugi kadunud, aga on asendunud käes hoitava ventilaatoriga. Neid on palju erinevaid stiile ja värve poodides müügil. Algul tegi nalja, aga proovisin järele. Mitte ainult moe asi, puhas mugavus.

🤠Ainult üks asi mu soovide listist jäi tegemata- külastada karaoke baari, lihtsalt niipalju muud oli teha. Aga see-eest vaatasin lennukis filmi (ehk komöödia alla), kus kohalik maffia boss tahtis saada karaokeässaks (neil ka muidugi maffia sisene konkurss) ja palus selleks abi teismeliselt koolipoisilt, kes laulis koolikooris solistina.

Jaapan on ikka veel äärmiselt põnev. Selle külastusega sain ainult riigi maitset tunda ja see oli väga rikkalik.

Aitäh, et lugesid! Arigato Gozaimasu! … kummardus, kummardus, kummardus 🙂