Meie lahkumiselt Majurost on juba mõnda aega möödas, aga seal toimuvad Mikroneesia mängud saadavad meid endiselt. Nimelt lennuki maandudes Saipani teadustas stjuardess, et meiega koos reisis koju Mikroneesia Mängude Põhja Mariaanide meeskond. Selgus, et nad on meeskondlikult nende mängud võitjad- 68 kulda, 23 hõbedat ja 29 pronksi. Aplodeerisime ja väljusime nende maailma avastama.

Kuigi geograafiliselt asume ikka veel Okeaanias ja samamoodi saar nagu eelmised, oleme jõudnud Ameerika Ühendriikidesse. USAst on saar u 11tuh km kaugusel ja Jaapanist 2500 km kaugusel. Paralleelselt rannaga kulgev peatee on lai ja tühi. On ka pühapäev. Otsime hommikusöögikohta, kell saamas kohe-kohe üksteist. Kohad, mis on Googles hea reitinguga ja meile arusaadava menüüga, on tihti kas veel kinni või üldse kinni. Maandume ühes Filipiinlaste restoranis, kus kell üksteist avati buffet laud. Üks inimene 15 dollarit. Valik suur ja huvitav. Mitte, et kuskil oleks kirjas, et see on filipiinlaste koht on. Uurin toidujärjekorras naabrilt erinevate toitude kohta, mis on ja kuidas süüa ja sõbralik naaber järjekorrast juhendas, ise täiendades, et see ja too on tüüpilised filipiini toidud. Hiljem selgus, et restoranid on siin üldse enamasti, filipiini, korea, jaapani või hiina omad. Samamoodi enamus inimestest on silmnähtavalt nendest riikidest. Inglise keeles rääkides, kutsutakse tihtipeale keegi teine, kes oskab, kuigi 1978 kuulub piirkond Ameerika Ühendriikide ühendusse ja 1986-ndast aastast on elanikel USA kodakondsus.

Sarnasuse Ameerika Ühendriikidele leiame üles suveniiripoest, bussipeatustest ja postkontorist (saatmine usa markidega ja sama hinnaga, mis USAs endas)

Meie hotell on väike ja otse ookeani ääres, keskusest seitsme kilomeetri kaugusel. Alguses tundub, et oleme hotelli ainukesed külalised, hiljem siiski näeme veel inimesi paaris toas. Covid19 puhkemise ajal, peatusid siin ka Algi ja Mati, kes seda kohta soovitasid. Ranna lähedus ja mõistlik hind on sobivad põhjused meil siin ööbida.

Läheme uurima, mis toimub kesklinnas. Samamoodi väga vaikne. Natuke nagu kummituslinn. Kõige suurem kontrast on eriti uhke kasiino-hotell (Imperial Pacific International LLC). Marmorist purskkaevud ja rinnatised, kullatud uhked kujud hotelli ees. Suur hoone seisab tühjalt.

Kuna pankrotimenetlus käib, ei tohi ta ka osaliselt tööd jätkata. Sissesõidu teede ees asuvad tõkked ja kuigi maja ees on uhked autod, on sissesõidu tee rohtu kasvanud. Välisuks on avatud ja küsime valvurilt, kas tohime sisse vaadata. Lubab seista vaibal ukse juures ja teha pilte.

Marmorpõrandale astuda ei tohi. See hotell sai valmis vahetult enne kui covid19 tõttu kõik suleti, mis muidugi tähendas, et suured lootusrikkad projektid selle hotelliga jäid olemata. Põhiline turist siis oli Hiinast. Nüüd kõige rohkem turiste tuleb Koreast ja natuke ka Jaapanist. Kuna jaapani jeen on kõvasti nõrgenenud, siis kuigi kohapeal räägitakse reklaami suunamisest Jaapani turule, siis tegelikult kohapeal positiivsesse tulemusesse hetkel ei usuta. Turistide arv koroonaeelse ajaga on -52 protsenti. See uhke hotell on võlgu nii riigile kui investoritele üle 7 miljardi dollari. Ka paljud teised suured hotellid saarel on kas suletud või suletakse varsti, räägib meile üks kohalik.

Põhilise info sain Monikalt ja kohalikest lehtedest. Monika peab peatänaval omanimelist poodi, kus müüb puidust voolitud esemeid, mis on imporditud põhiliselt Filipiinidelt. Ta on Austriast. Kolis Saipani 29-aastasell koos oma itaallasest kallimaga. Praegu on 66-aastane. Enamus, kellega kohalikest suhtlen lisavad jutu käigus, millal nad siia kolisid. 25+ aastat tagasi ütlevad need, kellega suhtlen, aga kõik ülejäänud on aasiast. Monika, kuuldes, et me veel pole isegi kõrgeimas tipus siin käinud, ohkab rõõmsalt ja ütleb, et teil ju siis on siin mida veel teha.

Sõidamegi Monika juurest lahkudes grotti, mida on välja reklaamitud oivalise sukelduskohana. Parklas tuleb meie juurde pargivaht ja küsib, kas teil grotis ujumise eest makstud. Tuginedes eelnevatele saartele oleme valmis maksma esimesele küsijale (Mikroneesias oli nii kombeks), aga ta ei taha. Lubab ujuma minna, annab kviitungi ja ütleb, et minge homme kontorist läbi ja makske seal. Snorgeldada on ilus. Vesi on läbipaistev. Linnaga võrreldes on siin suhteliselt palju rahvast, aga piisavalt ruumi kõigile.

Samal päeval käisime veel enesetapjate kaljul. Eiei see pole see koht, kuhu minna, kui elust kõrini. 1944 ameeriklased ründasid Saipani, mis oli sel ajal Jaapani ala. Peale kuu pikkust võitlust, olid jaapanlased surutud ühele kaljunukile. Hirmust langeda ameeriklaste kätte vangi, sooritasid paljud sõjaväelased, aga enamuses tsiviilisikud enesetapu kaljult alla viskudes. Selles lahingus hukkus umbes 3500 ameerika sõjaväelast ja 30 000 jaapanlast (praegune Saipani elanike arv umbes 30000) Sõda on jätnud jäljed kõikjale üle saare. Meie hotelli randa paistavad naabersaare lennujaama tuled. Sealt laaditi lennukite peale aatompommid Hiroshimale ja Nagajakile.

Vaatamisväärsustest käisin veel lindude saarel ja järgmisel päeval Saipani kõrgeimas tipus, kust ilus vaade üle saare. Õhtul läksime veel korraks hotelli juures ujuma, sest hommikul juba lahkuv lend. Rannad on siin tõesti ilusad. Vees ligunedes satun rääkima Daisyga, kes peatub samas hotellis. On tulnud siia kolmeks nädalaks tööle, et leida kohalikest kirikuraamatutest jälgi Austraalia põliselanike kohta. Muuhulgas küsis, et kas ma tean, et Julian Assange toodi just siia saarele, et tema üle kohut mõista. USA põhiterritooriumile ei soovinud minna. Eesti meedias oli sel ajal info, et lendas teadmata suunas.

Meil lennuk järgmise päeva hommikul kell 9:50, kohus algas kell üheksa. Mul ei andnud muidugi rahu ja enne lennu väljumist sõitsime kohtumajani, Assange polnud veel saabunud, aga ajakirjanikud ootasid.

Kokkulepe oli eelnevalt tehtud. Tunnistas end süüdi USA riigikaitse salastatud teabe hankimises ja levitamises. Kuna oli oma aja Inglismaa vanglas ära istunud, sai vabaks ja lendas kohe pere juurde Austraaliasse.

Järgmine peatus Guam, kuulub ka Mariaanidesse, aga USA osaks on ta samast ajast kui Hawaii, st 1898, olemata siiski osariik. GUAM on palju rohkem nn. Ameerika. Toiduketid, veel suuremad teed ja autod. Ka okeaanialasi ja aasialasi tundub olevat vähem. Okeaaniast on siin rannad ja oivaline rannailm, läbipaistev vesi, oivalised snorgeldus ja sukelduskohad. Autorendist soovitati minna vaatama “Two lowers point´i” ja siis randa.

Nagu meil kombeks, siis meie plaanis ka postkontor. Andry valis keskusest kaugemal oleva koha (nagu Guam poleks piisavalt random). Postkontotis oli tööl umbes 25 aastane tots, kes meie vastuse peale, et Eestist oleme, ei küsinud, kus asub või mis raha meil kasutusel on, ütles, hoopis: “Ma sõbraga jälgin eesti YouTuberit Mudan. Hullult naljakas.” No ma nii informeeritud polnud. Otsisin siis ka tema youtube kanali üles. Ta hetkel Jaapanis, iga päev teeb vloogi. Meil ju ka Jaapan plaanis, ehk saan mõne hea idee.

Ja siis Hawaii. Kui eelmised kaks piirkonda soovivad saada USA osariikideks, siis see on, liitus 50-nda osariigina USAga. Ja nii näebki välja -nagu üks kohalikest mulle ütles: “Ongi USA, aga selle parim osa.” Oleme ainult Honolulus ja Oahu saarel. Teistel Hawaii saartel tõenäoliselt teine hõng. Kuna Hawaii on USA turistide poolt nii armastatud, siis turiste rohkem ja okeaania hõngu natuke vähem, aga ka siin on kristallselge veega rannad ja hula tants. Vallutasime saare kaks tippu- Diamond Head ja Koko Head astmed- üle tuhande trepiastme ja redelipulga otse mäkke (st mina vallutasin, Andry toetas moraalselt. Rendiautoks saime seekord Ford Musangi (Rendiauto töötaja: “Vabandan väga, meil pole teile anda teie tellitud economy autot. Kas on mingi võimalus, et oleksite nõus sellega siin?”)- raske oli tagasi hoida oma rõõmu.

Loomulikult ka kokteilid ja rand.

Elevandiküsimusele sain ka vastuse: “Huvitav, kaua see vaal on veest väljas olnud?” Naljast arusaamisega polnud seekord kuulajatel mingit probleemi. Istusime rannabaaris koos paari kohalikuga ja ameerika turistiga ja peale mu nalja rääkimist, tuli vastus kohe.

Need viimased fotod on jälle lennukis erinevaid filme vaatades, aga sobisid täiesti mu teemaga. Aga nagu aru saada on, siis ka siit lahkusime lennukiga.