Majurost toimuvatest Mikroneesia mängudelt sõitsime riiki Mikroneesia. Mängudel võistlesid neli Mikroneesia Liiduriigi piirkonda kõik enda eest eraldi Pohnpei, Chuuk, Korsae ja Yap. Mikroneesia Liiduriik koosneb 607 saarest, mis asuvad Vaikse Ookeani keskosas põhjapoolkeral. Kui kõik saared kokku liita, tuleb maa pindala väiksem kui Hiiumaa, aga laiub üle viie ajatsooni. Elanikke kokku kõikidel saartel umbes 115 000. Ühendav ametlik keel inglise, aga iga regiooni enda keeled on ka riigi ametlikuks keeleks. Kokku neil kaheksa riigikeelt

Meie lend United Airlinesiga tegi Majurost Pohnpeisse jõudmiseks kaks vahepeatust. Üks Marshalli saartele kuuluval saarel, kus elavad ainult USA sõjaväelased (isegi teenindav personal käib naabersaarelt) ja teine peatus Korsae -üks neljas Mikroneesia Liiduriigi piirkonnast. Kuna vahepeatusel lubati korraks ka seal maale, kasutasime võimalust. Meie vaatasime saart ja saar vaatas vastu. Või tegelikult küll meie saart ja kohalikud meid, turistid pole kindlasti seal igapäevased külalised (või oli meil nägu moosine vms)

Selgus, et selline käitumine oli sissejuhatus Pohnpeile. Samal õhtul linna peale jalutama minnes, tundus, et peaksin tundma kõiki. “Hi, Hello, Nice to meet you”, kõlas kogu aeg kui jalutasin Kolonias- suurim linn Pohnpeis- või pigem asula 1,5km2 ja 6500 inimest. No eks tervitasin siis vastu ka. Linn ise nägi välja nagu võssa kasvanud küla. Kanad ja koerad. Palju palju koeri ja palju kanu. Hommikune omlett oli kindlasti vabalt kasvanud kanadelt.

Vastuse elevandiküsimusel sain ma juba eelneval päeval Mikroneesia sportlaste ja lennufirma töötaja käest- “Meil pole kuhugi kiiret. Kui sa midagi kohe teha ei taha, siis teed hiljem. Näiteks kui on söögi aeg, aga kohe süüa ei viitsi, siis võid seda ka hiljem teha. No aga elevant? Kuidas seda konteksti panna?- Hm No tema nagu teisedki sisserändurid võib jääda siia 30-ks päevaks ja alles siis peab taotlema luba”

Ka siin nagu Majuroski on takso väga mõistliku hinnaga ja inimese pealt, aga kuna soovisime kogu saarele tiiru peale teha, siis soovisime rentida autot. Enne saabumist ei õnnestunud, autorendifirmadel pole koduleht vajalik, seega küsisime hotellist saabumise õhtul. Uurivad. Ka järgmisel hommikul uurisid. „Ei saa“ on raske öelda. Ütlesid, ühelgi neljast autofirmast pole, õigemini pole sõiduautot. Ütlesin, et sobib ka kõik muu, kui saarele tiiru peale teha saab. Olgu, proovime, aga kas ma manualiga sõta oskad? See on see mille saime.

Esimesed rehvid enam-vähem, tagumised siledad, aga olemas. Rool paremal pool (parempoolne liiklus) Maksin sulas 50 usd, andis võtmed ja läksin. Kohalikud sõidavad ka kastis, kabiinis sõita ju lausa luksus.

Andry korjasin peale postkontorist. Ütles, et muidugi tuleb minuga kaasa. Saare tiir mööda maanteed on umbes 100 km. Märkisin kaardile huvipakkuvad kohad ja läksime.

1. Seitsme joa matkarada- liiga palju suurelt teelt välja mööda mudast teed- siledate rehvidega polnud me tõusude võtmises kindlad -seega mu esimene huvipunkt jäi välja.

2. Angerjad. See jõe osa, kus vaatamsiväärsed angerjad pidid elama, asus täitsa suure tee lähedal. Legend räägib, et kunagi memm ja taat leidsid angerjapoja, keda kasvatasid nagu oma last. Angerjas aga kasvas suureks ja hakkas öösiti majas vargil käima ja tegi muud pahandust. Nii mõtlesidki memm ja taat, et pole midagi teha, tuleb ikkagi angerjas maha lüüa, aga angerjas sai sellest teada ja tappis öösel memme ja taadi ise ära.

Selle angerja väidetavad järeltulijad? Läksin uurima. Jões ujusid ringi suured angerjad. Suuuured. Jõe servas asuva maja perenaine tervitas mind rõõmsalt, tõmbas seeliku (nendes seelikutest teen eraldi lõigu) üle rindade ja lonkis lähemale. “Kaseleria”-“Kaseleria”. tere-tere. “Ma elan seal majas” ütleb ta ja viipab jõe serval olevale hütile. “Oled sa siin kogu aeg elanud?” “Ei, kunagi elasin mujal, alles hiljem kolisin siia”..“aaa, ok”…. “Nii palju ja nii suured,” ütlen mina ja viipan angerjatele. “Jah” “Kas neid süüakse ka?” “OH EI!!!” kiljatab ta. Ups. Ja nagu lepituseks lisab, et on kuulnud küll, et mõnedes kohtades ka süüakse angerjaid. Ei hakanud rääkima, et see mõni koht on muuhulgas ka Eesti. “Kas ma jalgu vette panna tohin?” “Jah”. Istun kivil ja panen jalad vette. Naine räägib täitsa head inglise keelt, mida kaugeltki mitte kõik ei räägi, aga jutt meil soravaks ei lähe. Üks isenditest tuleb ja tonksab mu jalga, ehmun ja tõmban jala välja. Nagu musi tegi. Sametine. Panen jala tagasi ja jään ootama uut musi. “Käib siin palju rahvast?” küsin. “No mõnikord käib,” ja lisab viibates mu jala ja angerjate poole “tead, nad võivad hammustada ka”. Ok, siis läks mul siiani hästi. Tõmban jalad välja. Hakkan teele sättima. “Vabandust, ma pean sult küsima raha. See on minu maa.” “Jah, kui palju?” “3 dollarit.” Otsin raha. Olin midagi lugenud selle kohta, et maa omanikul on õigus küsida piletiraha, aga veel ei teadnud kuidas see täpselt käib. No nüüd tean.

3. Järgmine peatus Nan Madol– UNESCO kaitse all olevad kivipaleede, templite ja hauakambrite ja muude hoonete jäänused, mis on enamuses ehitatud basalt ja korallirahnudest 1200-1500. Koosneb rohkem kui sajast saarest ja kutsutakse “Vaikse ookeani Veneetsiaks”, aga erinevalt Veneetsiast on ta ammu maha jäetud. Piirkond oli poliitiline ja religioosne keskus Saudeleuri dünastia ajal, aga alates umbes 1500 aastast algas allakäik ja nüüd on ehitised eriti ohus veeteede mudastumise ja mangroovide kontrollimatu kasvu pärast.

Google järgi peaksime peale suurelt teelt ära pööramist sõitma umbes neli kilomeetrit. Teeviitadega siin vaeva pole nähtud, aga google maps näitab vähemalt suuna õigesti. Tee on auklik ja porine. Lõpuks siiski ka suunaviit, mis näitab kahte suunda jalgrada ja infopunkt ja parkimine. Sõidame sinna. Vee ääres maja, mis tõenäoliselt plaaniti teha infopunktiks, aga pikemat aega tundub maja jäetud. Unesco kaitse alla on need ehitised aastast 2016, tundub, et ka maja sellest ajast ja ka kohe hüljatud, kuigi tõenäolisem, et alates covid19 puhkemisest. Kellegi käest küsida pole. Sõidame siis seda teist teed mööda, mis tundus kõnnitee. Silte endiselt pole. Nagu külavahetee, paar maja.

Ühe maja õuel peremees viipab ja kiirustab meie autole järele. Väga kiirustada pole vaja, tee nii auklik, et jala saaks kohati kiiremini. Peatume. Ütleb, et me peame talle andma dollari näo eest. “OK, aga miks”. “Sest see siin on minu maa, pöörake paremale, sõitke nõlvast alla ja seal saate parkida”. Otsime raha, aga jätame auto siiski künkale. Meie väike kastikas on juba kaks korda keeldunud mäkke ronimast. Keerutab rattaid aga üles ei liigu. No siiani oleme jõudnud, aga rohkem ei katsetaks.

Teerada pole endiselt märgitud, aga meile jookseb vastu poiss, kes ütleb, et läheksime paremale, rada mööda edasi, siis koputaksime punasele uksele ja maksaksime raha. No vähemalt mingid instruktsioonid. Maja pole peaaegu ollagi, aga uks on. Uksele ilmub tüdinud näoga vana, ütleb kolm dollarit nägu ja sirutab käe, anname raha ja uks tõmmatakse uuesti kinni. Kuhu nüüd? Õue peal olev nagamann juhatab meile teed pangede ja väravate vahelt läbi ja siis see algab täpselt selle lagunenud tualetti kõrvalt…

Päriselt matkaraja moodi tee. Mangroovia metsa vahele kividest laotud rada. Suur osa raja kividest ongi pärit vanadest ehitistest. Hoonete seinad on hämmastavalt hästi säilinud. Sumpan läbi vee ühele saarele. Ei mingeid keelde ega kontrolli ronimisele.

Jõuame autoni tagasi. Avastan, et olime täiesti unustanud vaadata kütusetaset. Näitab E ja google ütleb, et lähim bensukas on 35 km kaugusel. Proovin võimalikult mõistlikult sõita, aga siin on küll nii, et tee kontrollib kiirust mitte mina. Väga hullult ei muretse. Kõik kohalikud viipavad tervituseks käega, tundub, et aldid suhtlema, ehk aitavad. Paak lihtsalt ei tohi tühjaks saada inimtühjas kohas.

Selgus, et bensukas oli juba 10 km pärast. Seega eiViisin hommikul auto ära ja järgmisel päeval uuele lennule. Sama riigi teisele saarele.

Pohnpei lennujaamas lendu oodates kohtasin umbes 30-aastast Wendyt, ameeriklanna, kes oli Pohnpeil kuus kuud elanud, kuna ta mees töötab siin USAID kliimaprojekti juures. Rääkisin, kuidas ma juba esimesel õhtul saarele saabudes kõik mind tervitasid ja ma siis vastu tervitasin. Naeris. Ütles, et kui oli siin juba paar nädalat elanud, hakkas huviga vaatama kõiki uusi nägusid. Kõik uued näod lihtsalt tõmbasid tähelepanu ja turist oli ikka väga huvitav ja uus nägu. Wendy tuleb meiega samale lennule ja lendab edasi Guami ja sealt koju USAsse, meie väljume Chuukis. Istusime ja rääkisime kohvikus, aga kui algas lennule mineku aeg, läksime saali. Valjuhääldist teatati, et otsitakse VEEL viit vabatahtlikku, kes on nõus loobuma oma tänasest lennust ja kompensatsiooniks antakse 2500 dollariline United Airlinesi vautser. Järgmine lend läheks nelja päeva pärast. Meile ei sobi.

Chuukis maandudes selgus, et 90 kotti jäeti Pohnpeisse, kaasa arvatud meie oma, lubati, et saadetakse kargo lennuga järele kahe päeva pärast. Meil kahe päeva pärast öösel uus lend, seega nibin-nabin ehk saame kätte.

Mis siis mul käsipagasis on: raha ja dokumendid, raamat, vahetusalukad, kamm, huulepulk pastakas telefon, ipad ja laadimisvarustus. Imena leidsin koti põhjast ka mingilt eelnevalt lennukt jäänud lennu “esmaabi” koti, mis tähendas ka mini hambapastat ja hambaharja pluss kätekreem. Kõrvatropid ja silmaklapid on liiast. Suht hästi. Igatsen ujumisriideid, plätusid ja snorgeldamisvarustust kõige rohkem. Andryl oli käsipagasis kõik tema postkaartidega seotud staff ja isegi skänner pluss hambahari.

Hommikusöögil kohtasin Guami võrkpalli treenerid, kellega me Marshalli saartel hotelli jagasime. Nägin neid lennukis, lendasid koju, pidid sama lennuga edasi minema. Selgus, et lennuk ei lahkunudki Chuukist. Kõik reisijad paigutati peale viite tundi lennukis istumist hotellidesse. Küsisin kuidas neil võistlus läks. “Kulla saime,” ütlesid. Õnnitlesin. Guam ongi kõige rohkem medaleid läbi aegade Mikroneesia mängudelt võitnud.

Kuna paari hädavajalikku asja paariks päevaks pidin leidma, külastasin kohalikke poode. Kauplused siin põhiliselt hiina träni täis. Kuhjades asju. Välja arvatud teeäärsed avatud putkad ja paar suveniiripoodi. Ah ACE on ka- meenutab väikest K-rautat ja asjad kenasti riiulitel. Sealt maski leidsingi. Snorgeldamas käisin. Tegelikult tullakse sellele saarele enamasti sukelduma. Üks kauneimaid sukeldumiskohti maailmas. Ka United Airlinesi töötaja esimene küsimus oli, et kas meil jäi sukeldumisvarustus lennult maha. Saarte ümbruses on palju II maailmasõjaaegseid laevu, mis korallidega kaetud. Plus muidugi muu mereelu. Hotellis on terve seltskond, kes otsivad mere alt infot ja säilmeid USA hukkunud sõdurite kohta, et neile siis väärikalt austust avaldada. Riigitöö, teatab mulle noor sportlik naine naerdes, et tema selle töö üle ei kurda.

Ise ma sukelduma ei saa minna. Pole litsentsi, siiani vaid mõned korrad koos instruktoriga käinud, pole eelnevat broneeringut ja liiga väike lendude vahe- 24 tundi peab olema sukeldumisest möödunud, et lennule minna. Vaatan sukeldumisele minejaid ja snorgeldan- ikka imeliselt läbipaistev vesi ja värvilised kalad.

Auto olime seekord ette broneerinud ja saime vähem kui 500 km läbisõiduga Mitsubishi Outlander Sporti. Numbrimärkideta. Selle kohta küsides, viitab rendile andja, et firma logo ju küljel. OK siis. Andry teatas, et sellega sõidab tema ka, eelmise auto roolimise katsest loobus. Maksimaalne kiirus on saarel 40 km tunnis, aga selle kiiruse suutsime saavutada vaid paaril lühikesel lõigul. Enamasti veereb autode rivi aeglaselt august auku, aga üksteise vastu ollakse üliviisakad. Kui keegi tahab vahele pöörata kõrvalteelt, välja tagurdada jne, siis tal on suurem võimalus liikuda kui peateel sõitjal, aga nagu ma ütlesin, pidurdada pole vaja, sest kiirust pole. Oleme juba mitu korda põhilise tee läbinud, 10 km maksimaalselt üks ots, st sõidame randade, restorani ja hotelli vahet. Üle saare lähevad ka ehk teed, aga veel auklikumad. Eelmise saare Pohnpei teed olid sellega võrreldes ikka väga head. Üllatusena loen Wikipediast, et Hiina on andud 2020 aasta andmetel Chuukile 50 miljonit dollarit teede ja valitsuskopleksi ehitamiseks. See valisuse hootentekopleks näeb tõesti uhke välja- nagu ei kuulukski saarele. Aga teedelt on raske jälgi toetusest näha.

Chuuki piirkond on alates 2012 aastast pidanud plaani ülejäänud Mikroneesiast lahku lüüa, aga referendumit on pidevalt erinevatel põhjustel edasi lükatud. Plaanivad sõlmida USA ja teiste riikidega oma kokkulepped. Hiina huvi on sellest ajast alates ka siin märgatavalt kasvanud, sellest ka toetused ja Usa on muidugi mures.

Läksime vaatama saare teises otsas 7km kaugusel asuvat II maailmasõjaaegset jaapanlaste ehitatud tuletorni. Kui arvatava matkatee alguseni oli umbes kilomeeter, peatas meid vastutulev auto ja sealt jooksis välja meie poole teismeline tüdruk ja tema järel umbes 35 aastane mees. “Kuhu te lähete?” —“Tuletorni vaatama, kas on õige tee?”–“Jah, sõidate kirikuni ja sealt edasi siis…. aga te peate maksma”–“Ok, kellele ja kui palju?“–“Kuna mina olen üks nendest, kellel seal maa on, siis mulle. 20 dollarit nägu.”–“Et siis nagu 40 kokku? “–“Jah”. “Mis mõttes nii palju? Mu meelest oli vähem. 3 oli” (pakun huupi eelmise saare näitel)- „Ei, kolm küll pole. Kes ütles, et kolm?”–“Noh, aga kuidas sulle maksame. Kas sa annad kviitungi?”— “Ei, mingit kviitungit pole mul anda”–“Aga kui teised küsivad ka meilt ka raha?”–“No siis öelge, et te olete maksnud.”…………:D….. “Kuule, sa saad ju aru, et ma siin keset teed esimest korda näen sind ja mul pole aimugi, kes sa oled. Me teeme nii, et kui me kuhugi jõuame ja pargime, siis maksame, enne ei maksa kellelegi,” “Okey then,” ütles, istus autosse ja sõitis edasi.

Parkisime kiriku varju ja läksin otsima matkatee algust, Andry jäi autosse, jalg nõuab tal puhkust. Ehku peale läksin mööda teed edasi, silte ju polnud. Jõudsin külla, kus nii majade juurest täiskasvanud kui lapsed hõikusid, et kuhu lähed. Lehvitasin ja hõikasin vastu, et tuletorni juurde. Hõigati midagi veel, aga tagasi ei vaadanud ja järele ei joostud.

Üks mees ootas aga mind oma maja nurga juures ja küsis, kuhu ma lähen. No sama vastus. — “Mul vanaema maja seal tuletorni juures, sa pead mulle maksma”. Noo… täitsa juhtme ajab kokku. Aga no saan juba aru, kellelegi ma maksma pean. “Kui palju ja kuidas ma tõestan, et et ma maksnud olen ja teistele rohkem ei pea”. “10 dollarit” Pidas mõttepausi. Rääkis midagi seljataga oleva vanema naise ja teismelistega. “Sinuga tullakse kaasa”… No ja siis nii oligi, ühe neljateistaastase piigaga liitus teel veel kaks noort neidu ja nii me sinna mäkke läksime. Majade juures hõikusid nad kohalikega vastastikku- tõenäoliselt, et olen maksnud ja kõndisime edasi. No ausalt, seda rada mai ise küll üles leidnud poleks. Kohati oli rajaks palju nimetada.. Tüdrukud nuputasid sõnu inglise keeles ja mina nuputasin, mida nad sellega öelda tahavad. Ja selle ideaalse giiditeenuse eest ja et nad minuga selles palavuses käisid, tasusin eraldi, mitte et nad küsinud oleks. Väärt käik.

Millest ma siin Mikroneesia kohta rääkinud pole, aga mis vaieldamatult tõmbab mu tähelepanu on naiste seelikud ja kuldhambad. Seelikud tikitud mõnedel ka lihtalt trükitud mustriga, alumine serv laineline või sakiline või säbruline, igatahes mitte sirge. Seeliku pikkus on veidi alla põlve ja seda kasutatakse nii õlapaelteta kleidina- mõnikord ka T-särk all kui ka seelikuna- mõnikord lisaks ka all seelik või kleit seeliku all. Kannavad nii vanad kui noored. No pm nagu kittel, et võid kõikide riiete peale tõmmata, aga võib ka niisama kanda. Ja kulla värvi hambad. Kas kullast või mitte, et tea, aga samamoodi nii vanadel kui noorematel. Tundub uhkuse asi olevat. Aga hambaststi silti küll ei näinud ja ka haigla oli väljaspoolt tagasihoidlik.

Õhtul selgus, et saime oma kotid kätte ja avades ainult korraks, saatsime uuele lennule. Järgmine peatus Guam ja seejärel Saipan.

.