Märkmed panin kirja külastuse ajal 16.07-19.07 2024.

Lendasime United Airlinesiga Hawaiilt Marshalli saarte pealinna Majurole ja juba ajaga mängimine algas enne, kui lennuk maandus. Hawaiil on Eestiga 11-tunnine ajavahe – kui Tallinnas algab hommik, on Hawaiil alles eelmine õhtu. Meie startisime Hawaiilt südaööst mööda, kusagil kella kolme paiku, ja viis tundi hiljem maandusime Majuros 16. juuli hommikul kell seitse. Samal ajal oli Tallinnas alles 15. juuli õhtul kell kümme. Ajavahe jäi täpselt samaks – 11 tundi –, ainult et seekord olime meie ajast ees. Ajajoone ületamise omapära.

Kui lennupiletid olid juba mitu kuud varem ära ostetud ja hakkasime hotelle valima, selgus üsna kiiresti, et tegelikult polegi midagi valida. Saarel on vist kokku neli hoonet, mida hotelli nime all mainitakse, ja Bookingust või teistelt tuttavatelt broneerimislehtedelt neid ei leia. Kirjutasime netist leitud aadressidele, ühte kohta isegi helistasime – vastus oli igal pool sama: kohti pole. Lõpuks õnnestus siiski broneerida umbes viieruutmeetrine tuba narivoodiga, kus WC ja dušš olid ühiskasatuses. Airbnb kaudu võttis omanik peagi ühendust ja teatas, et tegemist on eksitusega ning tegelikult on saadaval vaid üks voodikoht naiste toas. Pärast väikest edasi-tagasi selgitamist selgus siiski, et algselt broneeritud narivoodiga toa me saame. Nii ei pidanudki plaan B – osta Andryle telk – käiku minema.

Marshalli saared on vulkaanilist päritolu korallide atollid Vaikse ookeani keskel. Koosnevad 1225 saarest ja atollist, mis on laiali umbes Mehhiko suurusel pindalal Vaikse ookeani keskosas. Meie peatusime Majuro atollil, kus on ka pealinn. Maandudes ei tundunud isegi lennukile ruumi olevat, aga tegelikult elab sellel pikaks venitatud saareribal umbes 23-33 tuhat elanikku. Ametlikud keeled on marshalli ja inglise. 1947-1986 kuulus see piirkond USA administratsiooni alla ja peale mida otsustas saareriik iseseisvuse kasuks- seega iseseisev ÜRO riik, aga vabas ühenduses USAga- kasutusel USA dollar, USA pakub kaitset ja turvalisust (mõned saared ongi ainult sõjaväe kasutada). Võimalust iseseisvaks riigiks saada, pakuti Marshalli saartega samal ajal Puerto Ricole, aga nemad sellest võimalusest keeldusid.

Ajalooliselt kõige valusam periood oli siin 1946-58, kui USA kasutas piirkonda katsepolügonina ja lõhkas siin piirkonnas 67 aatompommi. Praeguseks on hulgaliselt betooni ookeanipõhja kallatud.

Meie oma majutajag leppisime kokku kohtumise lähedal asuva hotelli ilusalongis. Nimelt on see filipiinlasest proua Mary ka ilusalongi omanik (kolis siia 15 aastat tagasi ja mu küsimisele põhjusest, tegi mitte edasi küsimusi eeldavat naeru). Eelnevalt WhatsAppiga vesteldes arvas, et 50 dollari eest päev leiab ta meile ka auto. Meie saabudes hakkas ta ka kohe oma plaani ellu viima, nimelt hakkas kauplema taksojuhiga (ametlik takso, plafooniga ja puha), et kas ta annaks oma auto 50 dollariga päevas meile kasutada. Taksojuht tahtis 60 ja ütles, et peab enne pere kuhugi viima, seega 3 tunni pärast oleks auto meie. No võtsime veel mõtlemisaega, kuna tundub, et miski ei tundu kaugel ja ka Andryl on voodikoht (plaan c oli, et ööbib autos).

See “kajut” mis me saime, oli puhaste linadega ja seega täitsa ok. Telefonilevi Eesti simidega saarel pole. Wifi töötab hostelis suht hästi ja hinnas sees. Küsimise peale, kust ma mujal netti saaksin, tõi perenaine oma teise telefoni, ütles, et ma kõnesid vastu ei võtaks ja et ühendada saab kuni kümme aparaati. Järgmiseks päevaks lubas teise telefoni anda, sest sellel ekraan katki, aga mida ta praegu oma kodust üles ei leia. Täna Mikroneesia mängude avamised ja teda koos tema salongiga on kutsutud tegema avamisel esinejatele make uppi,

Staadionini, kus avamine toimuma pidi, oli maad 3 km, mõtlesime sinna kõndida, aga kuna Andry avastas, et staadioni lähedal on postkontor, mis varsti suletakse, võtsime takso. Autode lubatud sõidukiirus on 20 -25 km tunnis, aga jalakäijana siin siiski mugav liikuda pole. Taksos makstakse inimese pealt ja Majuro siseselt (umbes 15 km pikkune vahe) maksab 2 dollarit nägu. Lennujaamast hotelli oli 8 dollarit nägu. Samad hinnad kehtivad nii turistidele kui kohalikele.

Varaseks õhtusöögiks läksime staadioni läheduses asuvasse hotelli restorani sööma. Ka siia hotelli üritasime kodus broneerides kohta saada, hinnaks öeldi siis üle 200 dollari, aga vabu ruume polnud. Küsisime nüüd uuesti retseptsioonist. Juhuslikult oli keegi just canseldanud ja üks tuba vaba, 100 dollarit öö. Puhas lotovõit. Kolisime üle. Mary on paanikas, kas ta oma telefoni tagasi saab ja ei uskunud, et me Robert Reimersi hotelli toa saime. Täna lähen rahustan ta maha. Ka Mary majutusasutus pole mitte ühika nime all vaid lausa Meretuule Sviidid.

Eile õhtune avamistseremoonia oli päeva nael- kaks aastat edasi lükatud ja esimest korda Marshalli Saarte korraldatavad Mikroneesia mängud. Edasi lükati 2022 covidi tõttu ja 2023 kuna staadioni ehitus polnud veel valmis. Mängud kestavad sel aastal 15-24 juuni. Korraldatakse üle nelja aasta. Rohkem infot: majuro2024.com

Mängudest võtab osa 1457 sportlast, kellele on ehitatud oma küla, aga ka meie hotelli jagub külastajaid, rohem treenerid ja korraldajad ja kohtunikud. Mängudel on erilisi spordialasid ka. Näiteks spearfishing (odaga kalapüük). Kokku võisteldakse 13 alal.

17.06,

Eile käisin maalilisel Eneko saarel sorgeldamas – saareke samast atollist. Paadiga sinnasõit võttis aega 20 minutit. Veel on siit võimalik sõita naaberatollile Arno, aga see oleks olnud üleöö trip.

Täna hommikul andsime pesu hotellis pesemisse, hoolimata sellest, et kohalikus lehes, mis ilmub iga kahe nädala tagant, oli kirjas lugu, kuidas on tulnud kaebusi, et mingis kohalikus pesumajas oli kellelgi pesu ära vahetatud mustade kaltsude vastu ja teisel lihtsalt pihta pandud. Ehk hotellis ikka keegi valvab. 10 eset kokku 12 dollarit. Sõbralik hind.

Kohalik ajaleht on tore, muude uudiste hulgas on seal näiteks uudis, et Venemaal saadeti naissoost vangid ka rindele, et kui projekt on edukas, saadetakse veel naisi rindele. See sõda, mis Ukraina pinnal toimub, tundub siit küll väga kaugel. Aga oma tore suhe on Marshalli saartel Taiwaniga. Nimelt on Marshalli Saared tunnustanud ühena esimestest Taiwanit iseseisva riigina. Kohapeal on Taiwani saatkond ja palju nende arendusi, ka on Taiwan üheks mängude toetajatest.

Ajalehes on naljanurk ka…. .

Tänane plaan oli sorgeldada, uurida saart ja piiluda mänge. Auto rentimisest küll loobusin, kuigi üks eilsetest taksojuhtidest tahtis mulle väga oma autot anda lausa 40 dollarit päev. Kui kuhugi minna kasutame taksot (ühisjagamisega). Pm üks tee ainult. Sõidad kas ühele või teisele poole, isegi kohta ei pea ütlema kuhu lähed, lihtsalt, kus peatust tahad.

Andry plaanid on seotud postkontoriga ja postkaartide otsimisega. Ta oli nii suure eeltöö ära teinud, et ütles ise postkontoris, palju maksab kuhu saatmine, kuigi algselt öeldi teine (kõrgem) hind. Ei tea, kas teadmatus või tahtlik.

Ladistas terve päev. Ei mingit snorgeldamist. Käisin vaatamas naiste rannavõrkpalli veerandfinaali. Kohati laussajus. Omaette kogemus muidugi. Korv- ja võrkpalli saalidele heitsin ka pilgu peale ja naiste kangi tõstmine toimus ka täna. Mõnus spordivaim on saarel. Oleks soovinud kalapüüki ja wrestlingut vaatama minna, aga neid võistluseid täna pole.

Otsides netist infot saare kohta ja tundub, et reeglina peatuvad siin turistid max 2 päeva, seega me oleme kõvasti kauem, aga Mikroneesia mängud teevad ka siinoleku palju põnevamaks.

Ise võtsin ka sportlikult poe taga kohalikega mõõtu. Kabes. Kaotasin kaks mängu.

Ja ongi aeg lahkuda. Selle lühikese aja kohta, mis me selles saareriigis viibisime, suutis riik küll suure jälje meisse jätta.