20.01 varahommik. Auto termomeeter näitab -18. Algab meie lend Tallinn-Helsingi-Paris- Ouagadougou (Burkina Faso). Proovin iga päev kirjutada, et teaksite, kus olen, kuna palju infot just eelnevalt Burkina Faso kohta ei leidnud ja hiljuti on toimunud nendes riikides olulised sündmused.

Burkina Fasost lähemalt: Elanike arv on sihtkohas umbes 20,5 miljonit, ametlikud keeled Mooré, Bissa, Dyula, Fula. Muidu ametlikuks keeleks olnud prantsuse keel võeti nimistust maha eelmise aasta detsembris, taandades ta töökeeleks.

Burkina Faso sõjaväevalitsus teatas neljapäeval (2 päeva tagasi), et nurjas teenivate ja pensionil julgeolekutöötajate ning tsiviilisikute võrgustiku riigipöördekatse.

See oli neljas riigipöördekatse, mille võimud on väidetavalt nurjanud pärast seda, kui kapten Ibrahim Traore kukutas 2022. aasta septembris võimult kolonel Paul-Henri Sandaogo Damiba, kes samuti riigipöördega võimule tuli.

Nädal tagasi avati pealinnas Venemaa kultuurikeskus, et arendada sõbralikke suhteid

BFis on väga noor rahvastik. Üle 65 protsendi on alla 25 aasta vanad.

Sellisesse riiki siis oleme hetkel teel.

Aga “tähtsatest” asjadest….Täna on Eesti Laulu esimene poolfinaal ja jalgpallimatš Alžeeria vs Burkina Faso.

22.01 hommik

Burkina Faso kaotas matši. Jalutasime eile mööda linna. Nutitelefonid olid nii harilikud, et mingit hirmu polnud endal telefoni tänaval kasutada. Pakuti tänaval müüa ka telefone, kaasa arvatud a’la iPhoned.

Selgus, et rahvaarv on kiirelt kasvav ja eelmised andmed(aastast 2021) on osutunud valeks, uutel andmetel eeldatavasti 23,3 miljonit. Keskmine laste arv naisel on 5,2, sellest ka nii noor elanikkond – mediaan vanus 17,5

Pühapäeval olid kõik muuseumid ja enamus poodidest kinni, avatud oli turg. Põhiline müügiartikkel sellel turul olid kangad ja kangatooted, metallist figuurid, ehted. Puuvilla toodetakse BF-s ka nii palju, et seda kutsutakse valgeks kullaks. Kulda leidub siin ka, aga turul muidugi ei müüdud. Kuna hiljuti on muutunud riigi vaated- Prantsusmaa vaenlane, Venemaa sõber, siis müügil juba ka vastavaid meeneid.

Meile tekkis suur abistajaskond. Andry soov saada T-särki, kuhu on kirjutatud Burkina Faso, ja postkaarte, pani nii mõnegi abistaja jooksma (“mu sõbral on ja ma tean, kus saab. oodake siin”). Trükitud postkaartide asemel pakuti käsitsi tehtud kaarte ja T-särgid olid liiga väikesed.

Lõpuks kui väljaspool turu alal ühes lehtlaga kõrtsis maha istusime, tulid kolm meest ja esitlesid Andryle uhkelt T-särki, mis oli isegi talle vähemalt kaks numbrit suur. Tegime siiski tehingu. kogemus siiani, et algsest hinnast tuleb alla vähemalt 40 prossa, mõnel juhul langes hind neli korda, aga reeglina neid asju ei tahtnud tasuta ka. Üksikud postkaardid leiti Andry jaoks väljaspool turgu. Silmnähtavalt olid nad kandnud oma õlul tervet ajaloo raskust, aga Andry ostis need ikkagi ära.

Rahvastikust on 62-65 protsenti islamiusulised ja umbes 23,3 protsenti katoliiklased. Islamiusuliste arv on läbi aastate tõusnud. Musta värvi Hijabi, niqabi, burkat jne, siiski naistel tänaval peaaegu näha pole, ainult värvilised riided. Reeglina, aga mitte alati, on kaetud jalad ja mõnel ka juuksed. Pea katmine selle päikesega tundub endalegi terve mõte.

23.01.2024

Eile oli esmaspäev, mis tähendas, et lõpuks olid avatud ka postkontor ja saatkonnad. Esimene käik oli postkontorisse. Andry lootus sealt saada trükitud postkaarte, ei täitunud, aga eelmisel päeval oli läinud sõna liikvele ja nii teda juba oodati postkontori ees. Seekord olid tõesti ka mõned trükitud variandid ja päeva jooksul lisandus veel pakkujaid ja veel trükitud postkaarte. Tõsi, enamasti olid nad natuke määrdunud. Andry tunti ära hiljem ka 5 km kaugemal ja pakuti postkaarte.

Urmas Oti lause, et meil siin valgeid sokke ei kanta, on siin ikka täitsa vastupidi. Ehk just sellepärast, et liiv ja tolm on igal pool, on silmnähtavalt jõukamatel jalas rõhutatult valged sokid. Harilikematel ikka plätud.

Peale kiiret postkontoris käiku sõitsime Nigeri saatkonda. Lennupiletid olime juba Eestis ära ostnud, aga viisad lootsime saada Burkina Fasos asuvast konsulaadist. Liiga palju infot just konsulaadi kohta polnud. Paluti ette registreerida e-maili või telefoni teel. E-mailile keegi ei vastanud. Lootsime, et kuna Aafrika, siis bürokraatiat vähem. Bürokraatiavaba kogemus olemas Sierra Leonest, kui külastasime Libeeria saatkonda ja saim. Seega võtsime takso ja sõitsime kohale.

Kohapeal öeldi, et saab, maksab 47 euri ja kätte saab nädala lõpus. Kiirviisa küsimise peale näidati käsitsi kirjutatud paberit poole suurema summaga. 2,5 tunniga oli viisa käes. Viisa maksumus 100 eurot nägu.

Õhtul tantsutrenn. Ka oma 7km kaugusel hotellist ja samuti ei saanud paar päeva varem kirjutatud kirjale vastust, kas tohin ühineda trenniga. Mega hea trenn. Praegu kogu keha valutab 😂. Kuigi soojendus enne trenni tehakse, siis venituste peale aega ei kulutata.

Väikesed vahemõtted

Europiidse välimusega inimesi vähe. Mõnega on läinud jutuks, miks nad siin on – Punane Rist ja World Food programm. Jala nad vist ei liigu, sest tänaval ei kohta. Hotellis ja restos ja trennis.

Hea hotelli hind kallis. Eestis analoogse kvaliteediga hotell poole odavam. Turvalisuse pärast ei julgenud enne siia tulekut alla äriklassi taseme hotelli broneerida. Aga soodsamad hotellid on odavamad kui meil.

Tänaval pähklikotike maksab alla euro- 100-400 (650 on euro). Ette-taha kummardamist ja ka rassismi pole näinud (kartsin, et saame oma valge naha tõttu negatiivset reaktsiooni- nii mõneski riigis seda kohanud, nt Angola, Sudaan, Somaalimaa). Vargusi pole ka näinud. Kotid jäetakse nn. laokile ja motikad- autod võtmetega ette ja tööle. Samas parematesse poodidesse (ka toidupoodidesse) ja hotellidesse ja restoranidesse sisenemisel on turvakontroll ja turvaväravad. Mis tähendab vist lihtsalt, et meil on õnne olnud.

Kauplemine tänaval on kõva. Öeldakse oma hind ja siis eeldatakse, et hakkad alla tingima. Hind võib langeda kordades. Neil on Uberi sarnane taksoteenus täitsa olemas, aga meie telefoninumbritega ei tööta. Seal üli-mõistlikud hinnad.

24.01 hommik

Proovisime laupäevaks ostetud pileteid vahetada tänaseks. Air Burkina otselend Niameysse väljub kolm korda nädalas, kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Kuna ei uskunud, et ühe päevaga saame viisa, siis ostsime piletid laupäevaks. Selgus, et see lend on aga välja müüdud ja vahetada pole võimalik. Siiski Air Burkina kontoris öeldi, et võime katsetada lennujaamas. Seda me proovime. Just märkasin, et Air Burkina lendurid ja stjuardessid peatuvad meiega samas hotellis. Järsku annab rääkida? 🙄😁😉

Eile vaatasin siis ära osa suurimatest vaatamisväärsustest. Katedraal kasutuses, aga Kangelaste mälestusmärk väga uniselt mahajäetud, samuti kaks kohalikku muuseumit- ajaloo- ja muusikamuuseum.

Mida tasub muidugi veel külastada on tantsutrenn. Eile käisin ka. Seekordne trenni nimetus oli Coupe-Decale. venitusi endiselt polnud, aga selle asemel oli palju naeru- ja jutupause. Ma ei saanud muidugi midagi aru :D. Hoolimata sellest, et hull palavus, tundus, et riietus oli olulisem. Treenerit juba vaadata oli liiga palav. Ma olin ainuke, kes ka trenni ajal vett jõi 😁. Mõni jõi küll ka trenni lõppedes (trenn kestis 1,5 tundi)

https://www.facebook.com/reel/1316717668991795

Ah, eile oli veel õhtul kell kaheksa Burkina Faso ja Angola jalgpallimatš. Andry oma kohaliku T-särgiga sai juba päeval väga palju tähelepanu. Vist näha, et pole kohalik, aga ikka toetab. Neljandik meestest kandis mingit kohalikku sümboolikat ja muidugi müüdi igal pool. Suured ekraanid olid ka õhtuseks mänguks valmis.

Angola võitis 2:0

26.01 hommik

Oleme just lõpetanud hommikusöögi ja ikka veel Burkina Fasos, aga teises hotellis, kesklinnast kaugemal.

Kolmapäeval (üleeile) jalutasime veel mööda linna ringi. Siin, nagu ka paljudes teistes Aafrika riikides, on poed toodud tänavale. Reeglina kärudest müüdavatele puuviljadele, pähklitele ja veele lisaks müüakse külmkastidest kilekottidesse pakitud vett (umbes 200g, maksab u 15 euro senti) ja muidugi kõikvõimalikke tarbeesemeid. No ja muidugi on liikuvad poed, telefonide, telefonikaartide, raamatute, kangaste ja muu jaoks. Üks mees kandis oma õlul vähemalt 15 ülikonnakuube. Ja meie ees kõndis ka kääre lõgistades ja hõigates mees, õmblusmasin õlal.

Katsetasime jälle vahetada lendu Air Burkina kontorist kesklinnas. Sealt soovitati lennu vahetamiseks minna kaks tundi enne lennu väljumist lennujaama, et lennuk täis, aga kohapeal võib õnnestuda. Selgus, et me polnud ainukesed, aga see eest kõige visamad. See ka ei aidanud- kõik, kes pileti olid ostnud, olid ka kohale tulnud.

Päris tühja me käik siiski ei läinud. Air Burkina akna juures ootas ja vaidles päris pikalt, üks boheemlasliku välimusega (haruldane siin) kohalik naine mitme kohvriga. Saime aru, et tema soovib lennata Elevandiluurannikule. Kuna sel hetkel oli ka meie sim kaardil data otsakorral suhtlesin temaga ainult žestidega. Tundus, et peale tundi aega vaidlust ja ootamist tal siiski midagi õnnestus. Kaasaelamise eest, ütles, et tahab mulle midagi anda ja kinkis käevõru, ise tegi, ta kunstnik nimelt. Andis visiitkaarti ka. Selgus, et siin on kunstnike ühendus. Proovin täna ühendust saada. Ehk mõni kontsert kuskil.

No ja siis broneerisime hotelli veidi kaugemal kesklinnast.

Eile (neljap. 25.01) tellisime pooleks päevaks auto- mul mitu numbrit WhatsAppis, kellega soodsam sõita kui hotellis pakutavate autodega, igaüks, kes vähegi soovib taksoäri teha, jagab oma numbrit, sõnadega, et kui järgmisel korral soovid sõita, võta ühendust. Täna on mitu väikest peatust plaanis, kõige põnevam neist Mali saatkond (mitte, et meil oleks kindel plaan, millal Malisse läheme).

Saatkond asub poole tunni sõidu kaugusel kesklinnast. Proovisime saada viisat järgmise aasta jaanuariks või siis terveks aastaks, et jaanuaris ikka reisida saaks. Viisa lähiajaks oleks olnud lihtne saada, aga nii pikaks ajaks ette nõudis arutamist. Kõigepealt tahtis meid näha saadik, kes soovitas reisiaja lähenedes lennata meil hoopis Moskvasse viisa järele.

“Complicated”, ütlesime meie. (Inglise keelt rääkisid mõlemad mehed saatkonnas väga hästi- muidu ikkagi põhiline keel prantsuse). Tõsi, noogutas saadik mõistvalt, mille peale ta helistas Malisse. Peale pikka vestlust, ütles endiselt, et ei saa, aga pakkus, et teeb meile ringkäigu saatkonnas ja mina sain oma reisimärkmikku pühenduse 😁

27.01 hommik. Endiselt Ouagadougous

Vaatan uudiseid hommikusöögi kõrvale. Muidugi prantsuskeelseid. Pilt äratab uudishimu ja otsin üles netist, lihtsam tõlkida.

Kuigi telekas tundub, et Venemaa annetab 25 tuhat tonni vilja, on artikkel siiski teine : Burkina Faso sai sel reedel, 26. jaanuaril 2024 president Vladimir Putinilt 25 000 tonni Venemaa nisu. …..,

Aleksei Saltõkov, Venemaa suursaadik Burkina Fasos:
“Hoolimata läänepoolsest ebaseaduslikust ja ühepoolsest sanktsioonipoliitikast Vene Föderatsiooni vastu, jätkame põllumajandussaaduste, väetiste, energia ja muude esmatarbekaupade ekspordiga seotud rahvusvaheliste lepingute vastutustundlikku täitmist,”

https://burkina24.com/2024/01/26/cooperation-la-russie-offre-au-burkina-faso-25-000-tonnes-de-ble/.

Peale hommikusööki läheme siiski otsima veel pealinna vaatamisväärsusi.

Aga eile tänu oma kohtumisele lennujaamas sain peale päevast jalutamist korraliku õhtuse kultuuriprogrammi. Kohalik teater. Kolm naist mängisid mitut erinevat pilti. Väga hästi mängitud, aga aru sain vähe 😂

Ja peale seda välislaval (meie mõistes putkade vahel) aga tegelikult lahedas rajoonis väikese muusikafestivali osasse kuuluv väga hea kontsert

Hotelli jõudsin pool kaks öösel. Mu lennujaama tuttava õde vedas mind oma autoga ringi. Lasi küll maksta teatripiletite eest (alla pooleteise euro, aga kontserdil oma õlle ja suupistete eest mul maksta ei lasknud. Järgmisel päeval lend Nigerisse.

28.01 hommik Niamey

Mida teadsin enne Nigerisse jõudmist.

Riik iseseisvus 3. august 1960 jäädes seotuks Prantsusmaaga. Orjapidamine keelustati aastal 2003.

Väga lühidalt hiljutistest poliitilistest sündmustest.

Eelmise aasta 26 juulil 2023 toimus Nigeris riigipööre. Kukutati senine riigipea Mohamed Bazoum ja uus president on sõjaväe poolt toetatud Abdourahamane Tiani. Euroopa Liit peatas koheselt julgeolekualase toetuse ja majandusliku koostöö.. Lääne Aafrika majandusühendus ECOWAS peatas koostöö Nigeri praeguse valitsusega (proovivad pidada läbirääkimisi, aga hetkel tulutult), lähisriigid (Burkina Faso, Mali, Guinea) toetavad praegust valitsust. Nigeri hunta tühistas sõjalised kokkulepped Prantsusmaaga. Detsembri lõpuks viis Prantsusmaa kõik oma väed välja ja sulges saatkonna. Nigeri hunta on peatanud ka inimsmuugeldamist keelava seaduse. Suur osa lennuliine Niameysse on peatatud. Lendavad ainult Air Burkina, Ethiopian ja Turkish. St Burkina Fasost, Ethiopiast ja Türgist. Varem oli palju lennuliine nii Aafrikast ja igapäevane lennuühendus Prantsusmaaga.

Aga samas teadsin (või siis soovisin uskuda) ka seda, et rahutused ei puuduta eriti pealinna.

Tänane uudis on, Mali, Burkina Faso ja Niger kaaluvad ühisraha loomist.

Lisaks ka üldinfo, et elanikke umbes 20 miljonit (hiljem giid ütles, et 26 milj) millest 97-99 protsenti on moslemid. Keskmine eluiga 54, 25 protsenti lastest surevad suure tõenäosusega enne viiendat eluaastat ja üks üheksast naisest sureb sünnitusel. 45 protsenti elanikkonnast on alla 15 aasta vanad. Riigis on kaheksa erinevat piirkonda ka räägitakse kaheksat erinevat keelt.

Burkina Faso lennujaamas nägime kolme noort, kes samale lennule tulid. Ajakirjanikud- kaks Hollandist, üks UKst. Ütlesid, et kajastavad Aafrika uudiseid Euroopa meedias, põhikoht Senegalis, aga lähevad Nigeri keskel asuvasse Agadezi linna lugu tegema. Kui küsisin turvalisuse kohta, ütlesid, et ega nad maad mööda lähe, lähevad lennukiga, et on varem käinud ja et igati tore riik.

Maandudes Niameys aga nii kergelt ei läinud. Ajakirjanikud peatati juba lennujaama sissepääsu juures ja viidi eraldi laua juurde.

Peale passikontrolli viidi sinna ka meid ja üks sloveen, kes ka ütles, et on turist (ainuke turist, keda nägime). Ja siis hakkas pihta, miks me tulime ja kas tunnete siin kedagi ja miks… Kaugemal seisid mehed, kes jälgisid iga me liigutust.. Noh, oli veits kõhe, eriti need kaugemalt vaatlejad.

Kõige tihedamalt esitatav küsimus oli, et kas räägite prantsuse keelt. Hoolimata vahepealsest ajast… (ei, ikka veel ei räägi, sa alles küsisid ju) saadeti jälle kaugemale ootama. „Kas teil kohapealne kontakt on?“ -Hotelli broneering on, nendega on kontakt olnud, kas sobib??? „Kas prantsuse keelt räägite?“ … siis vahepeal suheldi sloveeniga ja samad küsimused meile uuesti. Sloveenil oli kohapealne kontakt. Talle anti passikoopia (passi tagasi ei antud) ja öeldi, et võtaks ühendust kontaktiga ja käiks politseis ja tuleks siis tagasi. Ajakirjanikega suheldi veel vähem kui meiega.

Olin vastu tellinud transferiks ühe FB reisilehel soovitatud kohaliku giidi. Kirjutasin talle, kas on ok, kui ütlen, et ta on meie kohalik kontakt. Nõustus. Oli meid lennujaama ees oodanud peaaegu kaks tundi (lennuk ka hilines oma 30 minutit). „Helista“, öeldi mulle. Helistasin Messengeris ja tal kästi piiritsooni sisse tulla. Ben Abdulah, meie 32 aastane giid, käitus meiega nagu oleks vanad tuttavad. „Kuidas lend oli?“ „Väsinud?“ „Jajah“ ja esitades piirivalvele oma dokumendi, käitus ka nendega rõhutatult familiaarselt.

Hiljem autos, kui küsisin, kas see on iga kord nii, ütles, et esimest korda nägi sellist asja, aga sellele oli ka põhjendus- umbes kaks nädalat tagasi leiti Addis Abeba lennujaamas arvestatav kogus kulda. Jälgi ajades selgus, et see oli pärit Nigerist. Kuna pidi olema kokkumäng lennujaama turvatöötajatega, vallandati nad kõik ja praegu kõik uued töötajad ja reeglid veel arusaamatud. Lisaks lisas, et väga hea, et te prantsuse keelt ei räägi ja et te pole Prantsusmaalt või selle naaberriigist pärit. Siis oleks keerulisem.

Noored ajakirjanikud jäid meist lennujaama ja nende saatust ei tea.

30.01 HOMMIK

Vahepeal on nii palju juhtunud, et pole olnud aega kirjutada, aga alustan siis 28-nda päevast.

Linnatuuri Nigeri pealinnas Niameys olime kokku leppinud enne maale saabumist. Vaatamisväärsusteks: suur türklaste poolt ehitatud rahvusvaheline konverentsikeskus- ilus ja korralik ehitis, aga praegu konverentse siin ei korraldata segase poliitilise olukorra pärast.

Linnaväljakutel olid erinevad kujud, mis kõik nägid välja otse või stiliseeritult nagu kausid. “Kalabas,” ütles giid. “See on sümbol meie külalislahkusest. Kõik on Nigerisse oodatud. Igal pool pakutakse kalabassist tervituseks midagi. Kui riiki tulevad tähtsad külalised, siis on muuhulgas neid ootamas kolm poissi, kellel on igaühel kalabas käes, esimesest pakutakse vett, teisest piima ja kolmandast datleid.”

Datlid on siin tõsiselt head. Kuivatatud väga kuivaks. Riigi keskosast, Agadezi piirkond, sinna, kuhu olid teel kolm ajakirjanikku. Müüjad pakuvad nii kooritud kui koorimata puuvilju. Kooritud on pakendatud kilekottidesse, seega julgen neid osta küll. Seedimine siiani korras.

Vaatamisväärsustest näitab meile veel paari silda (ehitatud hiinlaste poolt) üle Nigeri jõe, (pikkuselt kolmas jõgi Aafrikas) ja suurt turgu. Kõige põnevam minu jaoks on Rahvusmuuseum. Lisaks ajaloolistele väljapanekutele on siin ka loomaaed ja kaks dinosauruse skeletti. Nigeris on olnud ka oma dinosaurus! Nigersaurus! Populaarne on park ka kohalike hulgas. Turistidele on pileti hind umbes 2,6 eurot, kohalikkudele mõned sendid.

Nigeris on kaheksa erinevat piirkonda ja kaheksa erinevat keelt, mida räägitakse, sealhulgas araabia ja prantsuse (viimast tundub, et üritatakse praegu vältida, aga pole seda veel kuulutanud mitteametlikuks keeleks)

Andryt huvitavad aga postkaardid. Küsides erinevate müüjate käest, ei pakuta siin isegi käsitsi tehtud postkaarte. Ben väidab, et teab, kus müüakse, aga need poed on kinni – pühapäev. Sõna on aga levinud… Ilmuvad erinevad müüjad postkaartidega. Need on aga väga räbalad ja mustad. Nähes siiski Andry huvi, on hind suurim, mida kusagil mujal näinud olen. Suurim küsitud hind oli 7500 (12 eurot), keskmiselt umbes poole vähem, aga leidus ka üks, kes küsis 500 (80 senti), tal olid isegi enam vähem korralikud, aga mõni üksik Nigeriga seotud, reeglina peal naaberriigid- sellelt müüjalt ostsime kõik Nigeri kaardid ära, aga neid oli ainult neli.

Kui Andry osta ei tahtnud, siis taheti kaubelda ja mõnega läks vestlus väga ägedaks- “See on Aafika, kauple, ütle oma hind. Ma tulin motikaga siia, ja sina ei osta…!” Müüjad leidsid meid erinevates kohtades pealinnas üles. Kui hotelli jõudsime, siis oli suveniiripood avatud ja seal oli valida ilusaid ja puhtaid postkaarte küll.

Järgmise päeva hommikune projekt oli postkontori külastus. Andry kauples kaasa ka Beni, et oleks lihtsam selgeks, teha, et tahab ise kuupäevatempliga postkaarte märgistada.

Olukord oli aga keerulisem. Talle ei antud kuupäevatemplit ka suure palumise peale. Saadeti edasi ülemuse juurde ja siis suurema ülemuse juurde, aga ei aidanud. Alates 26.ndast juulist, riigipöördest, ei liigu post riigist välja. “Aga me tembeldame ära ja viime ise, saadame ümbrikus mõnest teisest riigist… Kogujad üle maailma rõõmustavad…. Vaadake pilte, Süürias oli sama teema, kohapeal tembeldati, saatsime naaberriigist…. Lastes tal tembeldada, oleme tänulikud ja valmis tasuma selle teenuse eest.” jne. EI. Peale ülemuse järjekordset helistamist kuhugi, tuli vastus “Kui te meilt ostaksite postkaarte, siis oleksime kohustatud tembeldama” Aga Andry ettevalmistatud postkaardid? Ok, mõtleme midagi välja. Ostame siis. Peale veel mitut kõnet, selgus, et pole müüa.

Ütlesime Benile, et läheme mõnda väiksemasse postkontorisse ja kui helistada tahavad, siis öelgu, et pole vaja :D. Väikeses postkontoris olid postitöötajad põnevil nähes Andry kirge. Kirjutasid pühenduse reisimärkmikusse ja olid väga üllatunud ja rõõmsad, kui andsime neile koti Eesti komme ja lisaks tasusime teenuse eest küsimata.

Ette rutates läksime sinna ka järgmisel hommikul enne lennule minekut ja siis ootas meid juba sissepääs tagaruumidesse.

Pärastlõunal, ainult kahekesi lõunat väljas süües, astus meile ligi üks kohalik, kes pakkus paadituuri, 2 tundi, et kui soovite näha jõehobusid. Andry ei tahtnud. Mul parajalt vaba aega. Leppisime hinna kokku ja et poole tunni pärast näeme. Siis tabas korraks kõhklus. Oota, me ju enne riiki sisenemist rääkisime, et tõenäoliselt väljume hotellist siin riigis ainult selleks, et külastada postkontorit. Kuidas siis, et kas ikkagi minna. Andry ütles, et kui sisetunne keelab, siis mitte minna. Sisetunne on ohtlikkuse koha pealt täiega vait olnud. Kuulatasin. Ohtu polnud 😁 Jätsin kohaliku kontakti Andryle ja ta tegi meist enne minekut pilti.

Isegi oma giidiga (pean silmas meie igapäevast giidi Ben Abdouli) on kuidagi veider hakata rääkima turvalisusest. Tundub, et talle on see täiega mõttetu topik. Tänaval konnates pole ka mingit ohutunnet olnud. Inimesed tervitavad. Tervitan vastu. Väldin prantsuse keelt. Lihtne vältida, nagunii ei oska.

Hiposid nägin, jõeäärseid külasid ka. Tundus, et on pesupäev. Pesti nii ennast kui riideid. Küla kohta üle jõe ütles giid, et mõned inimesed sealt külast ei külasta kogu oma elu jooksul pealinna. Küla majandab ennast ise. “Kust nad vett saavad?” küsin. “Jõe vesi sobib joogiks ka. Vähemalt meile, sulle ei soovita”. Vesi on pruun. Ei taha ise ka proovida.

“See on presidendiloss”. Pilti ma ei tee, kuna olen lugenud, et ei tohi. Küsin hoopis, et kuidas te uue presidendiga rahul olete? Astun selle küsimusega ka üle piiri, mida tohib teha Nigeris. Olen lugenud, et poliitikast parem mitte rääkida, aga sisemine ohutunne pigem soovitab kui keelab. Alex, nii on selle jõepealse giidi nimi, elavneb: “Ülirahul. See praegune president on väga hea. Kaks eelmist olid väga halvad. Tööpuudus on nende tõttu. Võttis külades inimestelt lihtsalt maju ära.” Mõtlesin, et kas kuulsin valesti, aga täpsustama ei hakka. Inglise keel on meie esimesel giidil, Benil, väga hea (ülikoolis oli õppinud inglise kirjandust), aga teised reeglina ei räägi üldse. Alexiga saame hakkama.

Ben rääkis esimesel päeval linnaekskursiooni ajal natuke poliitikast näidates Prantsuse saatkonna suletud müüriga ümbritsetud hoonete kompleksile. “Prantslased on meile ajaloo jooksul nii palju halba teinud. Väga hea, et nad praegu välja on saadetud. Et on pole nende vägesid siin ega ka saatkonda.” Aga teised euroopa riigid? “Nendega on kõik hästi. Saksamaa konsul on siin ja Itaalia saatkond.” Beni unistus on külastada kunagi kõiki Euroopa riike “Välja arvatud Prantsusmaa “Sinna ma kindlasti ei lähe! Ei, Prantsusmaale kindlasti mitte”.

Ben veab lisaks giidi, prantsuse ja inglise keele õpetaja ametile ka inglise keele vestlusringi. Kutsus mind osalema. Giidina alustas ta tööd alles hiljuti, on seotud ühe reisibürooga, kes kutsub teda, kui inglise keelset giidi vaja on. Ja on ka eraettevõtja. Ütleb, et turiste käib ikka. Eelmisel aastal oli ühe festivali ajal 68 turisti (jätsin küsimata, kas see on ainult või lausa), kõige suurem grupp on tal olnud neli poolakat, nendega tegi ka linnast välja tuuri.

Peale paadisõitu lähen hotelli. Ben on vahepeal kirjutanud ja saatnud vestlusringi koordinaadid. Üritus on kestnud juba 20 minutit, asukoht 15 min kaugusel. Kirjutan vastu, et kas mul on mõtet tulla. Tema, et ei, ütleb teistele, et ma olen väsinud.

Konkreetselt oli see “Ütlen, et oled väsinud” käivitavaks mootoriks. Eieie. Ma ju siin nii lühikest aega, kuidas saan öelda, et väsinud. Ok, tule siis. Jooksen üle 30 kraadise palavusega kohale. Ameerika inglise keele hoone. Valvur viib mind ülemuse juurde, see viib mind saali, kus parasjagu räägib keegi inglise keeles mingit lugu.

Ben tuleb vastu, ütleb, et tema mind kutsus ja laseb mul end tutvustada. Arvasin, et ruumis on max 5 inimest, siis tegelikult umbes 30. Ben annab mulle lehe, ütleb, et loe läbi ja tee kokkuvõte. Kõigil on paber käes ja proovivad teha oma sõnadega kokkuvõtet. Heidan pilgu paberile. Vähemalt B2 tekst. Juba paar tundmatut sõna vaatavad vastu ja keskenduda lugemiseks ka ei saa. Kuulan teisi. Igal lool on oma õpetlik kokkuvõte. Et kas tuleb tähele panna teisi või aidata või et raha pole kõige olulisem või välimus.

Plaksutatakse üksteisele ja tundmatud sõnad kirjutatakse tahvlile. Soovijaid etlema jagub. Kõik selle 1,5 tunni sisse ei mahu. Ben küsib, et kas ma ei taha minna. Küsin Benilt, kas võin rääkida hoopis oma loo. Noogutab. Lähen ette. Tutvustan, et alustasin inglise keele õppimist alles 29 aastaselt ja mul pole inglise keel väga hea, et meil Eestis on oma keel ja kultuur jne. ja siis räägin õpetliku loo kuidas rahvad on erinevad, aga siiski sarnased. No see eesti nali, et “mida elevant minust mõtleb” ja et kogun selle nalja vastuseid erinevatest riikidest.

Lisan ametlikule naljale lisaks oma korjatud variandid Angolast, Elevandiluurannikult ja Saudi Araabiast. Naeravad nii nalja vahel kui lõpus. Küsin nende vastust. Ei eelda, et see tuleb kohe, aga tuleb. “Kuidas ta ellu jääb?”. Nigeriga on tegu on ühe palavaima riigiga maailmas. “Ta nii suur loom, kust ta toitu leiab, et ellu jääda”. Olen tõsiselt hämmastunud. Väga hea! Sellist vastust polegi kuskilt saanud.

Ben ütleb lõpetuseks kõigi, et ta tänab, et ma tulin, et ta tahtis, et ka teised kuuleksid teistsugust aktsenti. Et esimesel päeval kui kohtusime, ei saanud ta minust midagi aru, aga praegu saab kõigest :D:D:D

Seda vestlusgruppi veab Ben tasuta. Ta viielapselisest perest ja ainuke, kes on saanud kõrghariduse. Haridus on tähtis ja kuidas sa infot saad, kui ei loe. Ta räägib, et ühel heal päeval laseb ta lugeda raamatu ja siis kuus korra arutavad raamatu sisu üle, aga praegu on lühitekstid piisav.

Riik tegi täna ka otsuse, õigemini tegid kolm riiki (lisaks Mali ka Burkina Faso) kokkuleppe, et astuvad EOWASist (Lääne Aafrika riikide ühendus) välja ja teevad oma ühenduse. BBC andmetel pidid kokkulepet tulema tegema EOWASi juhid neljapäeval, aga nende Elevandiluurannikult väljuma pidanud lennukil ilmnes “tehniline rike”. Niamey pealinnas valmistutakse pidutsema igatahes.

Meie läheme lennule ja järgmine peatus Addis Abeba.

31.01. Hommik

Ethiopian air pakub sarnaselt Turkishile ööbimist ja lisaks õhtusööki kui on nendega jätkulend. Kohe uuele lennule. Lagosesse – Nigeeria suurim linn, aga mitte pealinn. Nigeeria on Aafrika suurima rahvaarvuga riik ja maailmas rahvaarvult kuues riik. Riigis on põhiseadusega usuvabadus ja enam-vähem pooleks moslemeid ja kristlasi.

Mis mulle põnev Nigeerias tundub, on nende etniliste gruppide rohkus. Seal elab umbes 250 etnilist rühma (ja u 500 erinevat keelt) Iga grupp elab oma territooriumil, mida nad peavad kasutus- ja pärimisõigusega enda omaks. Aga kolm suuremat etnilist rühma- hausa, joruba ja igbo. Ametlik keel siiski inglise keel. Briti koloonia 1882-1960, alates 01.10.1960 uuesti iseseisev.

Ka siin riigis on noor elanikkond. Peaaegu 3/4 on alla 30- aastased. Nigeeria majandus põhineb peamiselt naftatööstusele.

Viimased uudised on jalgpallist. Nigeeria vs Kamerun 2:0. Ja et kesk Nigeerias, Plateaus, sai surma vähemalt 30 inimest võitluses kristlastest ja moslemitest karjakasvatajate vahel.

Riik on suur, juba Lagoses elab üle 20 milj inimese, riigis kokku 230,842,734 (wikipedia)

Nüüd aga lennule, järgmine peatus Lagos.

31.01. Pärastlõna

Lagos, kus meie oleme, on statistilisel suht turvaline. Lausa nii turvaline, et meie transferi juht küsimusele, kust ma leian tantsutrenne, soovitas hoopis tantsuklubi reede õhtuks. Küsisin, kas mul oleks seal turvaline. “Jah, absoluutselt! Seal küll tarvitatakse alkoholi ja narkotsi, marihuaanat ja nii, aga ega see midagi ei tähenda. Majas ja territooriumil sees tohib, väljas mitte. Isegi me riigijuhid erapidudel…. Aga ainult sees” 😂

Kõik olulised jutud sain räägitud, kui transfer tegi “korraks” peatuse postkontori juures, et Andry saaks marke osta. Postkaardi saatmine oli Andry andmetest kolm korda kallimaks muutunud.

Riik on silmnähtavalt jõukam, kui eelmised riigid. Juba autode arv vs motikate näitab seda. Lisaks on ka teistsugune komme jootrahaga. Seda eeldatakse teenuste eest, loomulikult, aga neid asju, mida teenusteks peetakse on tunduvalt rohkem. Näiteks suuna juhatamine või ilma palumata üle tee aitamine näidates kätega autodele, et peatuksid. Eks me kohaneme.

Meie hotellis postkaarte ei müüda, aga naaberhotellis (Sheraton) on. Andry küsis postkaardi hinda, öeldi 2000, kui oli oma 15 kaarti välja valinud, öeldi ühe hinnaks 3000. “Miks” “Hind liikus vahepeal” 😂. Soovides uue hinnaga ostust loobuda, muutus hind tagasi. Naira (kohaliku valuuta nimi) on tõesti hetkel kaotamas oma väärtust, aga et 5 minutiga!

02.02 hommik

Meie lehitsen hommikut süües kohalikku lehte. Kohalik Business Day on tõsiselt asjalik. 32 lehekülge tihedalt infot. (Naaberriikides olid max 8 leheküljelised ja kehvema kvaliteediga). Juba kolmandat päeva alustades ajalehe lugemist sama teemaga hakkan aru saama, miks Andryl postkaartide eest küsitav raha nii kähku kallines.

Alates eelmise aasta mai lõpust on Naira väärtus kohutava kiirusega vähenenud. Ühe dollari eest sai siis 463,38 ja nüüd 1348,6 Nairat. Meie vahetasime 1450 ja tipphetk mustal turul olevat olnud 1520. Eile stabiliseerus veidi.

Muid huvitavaid uudiseid: Abujas (pealinnas) karmistatakse turvalisuse reegleid, kuna seal on suuresti Naira ebakindluse tõttu suurenenud inimröövide, varguste, röövide ja rünnakute arv. Edukate naiste lood; suured kütusevargused Niger Deltas … ja muidugi jalgpall. Täna Aafrika mängude esimene veerandfinaal. Nigeeria mängib Angolaga. Kohalikud on väga elevil- “Meid lahutab sellest, et oleksime nagu Brasiilia meeskond ainult treener”, ütles mulle üks kohalikest fännidest.

Eilsest. Tantsutrenni ei leidnud. Polnud selles kohas, kus Google mapis märgitud ja telefonile ei vastatud. Uber töötab siin väga hästi ja on odav. Soovides hotellist taksot võtta 17 km kaugusel asuvasse peapostkontorisse öeldi hinnaks 20-30 usd. Tellisime Uberi, koos jootrahaga umbes 5 dollarit ja läheb nagu mujalgi maha otse pangakontolt.

Liiklus on tihe ja õhk paks. Väga palju tossavaid autosid. Keset teed pakuvad inimesed asju müüa. “Kes ostab keset liiklust madratsit? Kas sa ostaksid?” pärin juhilt. Hakkas naerma. “Ei, kui madratsit tahad osta, lähed ikka poodi,” ütles ta. No aga need müüjad siis siin? “Nad on Ghanast. Illegaalselt töötavad ja risk puhtalt nende, kas müüvad või mitte. Kohe hüppab ka samas ummikus ligi poiss, kes hakkab aknaid pesema. Juht teeb eitava liigutuse, aga pesu jätkub. Aknapesija küsib alguses juhi, siis minu akna juures žestikuleerides raha. Juht raputab pead. “Autos aknapesu vesi on, mul polnud vaja, oma risk.” Tema inglise keel on mulle veidi harjumatu, aga saame hakkama.

Postkontorisse siseneme filateelia osakonda. Näidatakse filatelistidele mõeldud marke. Aitan seletada, et me soovime marke ainult postkaartide saatmiseks. Andry võtab välja eelmisel päeval teisest postkontorist ostetud markide ploki. “Meilt ei osta?”, “Teilt ikka ka, me soovime erinevaid”. Hiljuti on välja antud näiteks korruptsioonivastane plokk.

Postisaatmise hinnad on muutunud võrreldes eilsega. Küll mõned sendid, aga ikkagi. Võibolla ka erineva postkontori tõttu. Tähitud ja lihtposti hinnal suurt vahet pole, aga filateelia osakonnast saata pole võimalik. Abraham viib meid kõrvalhoonesse, kus asub peapostkontor. Teel küsib, et kas me plaanime Eestisse tagasi minna, et kas me Venemaa rünnakut ei karda. “Teil on väga õel naaber”, lisab. Küsin, kust ta niipalju teab. Kehitab õlgu ja ütleb, et teema ju uudistes, loeb lehti. Selles riigis pole erinevalt eelmistest riikidest näha ühtegi Venemaa lippu. Abrahamilt loodan saada ka vastuse oma elevandiküsimusele. Räägin nalja ära, naerab õigetes kohtades. Lubas hiljem anda.

Peapostkontoris töötav naine teatab, et nende markidega, mis me ostnud oleme, me postkaarte saata ei saa. Miks? Millised siis? Siit ostetud, aga samasugused. Ostame ära kõik registreeritud posti ümbrikud. 28 tk. Alguses ütleb ühe hinnaks 150, kokku lüües teatab uue tüki hinna 250 (u17 senti). Me ei vaidle. Lubame tagasi tulla samasse postkontorisse, et osta nõutav kogus marke nendele ja lubame saata just siit ja hotellis eeltäita.

03.02 hommik

Täna linnaekskursioon ja hilisõhtul lend koju, vahepeatusega Istanbulis. Aga jätkan sealt, kus pooleli jäin… Üleeile hommikul läksime postkontorisse.

Olime kokku leppinud, et läheme peapostkontorisse filateelia juhatajaga koos. Keda polnud kohal, oli just tema. Abilised palusid meil oodata, et tuleb umbes poole tunni pärast. Andry jäi kohale, mina läksin kohvi otsima.

Tänavad olid risti rästi ja müüjaid täis. Kohvi ei leidnud, aga ära ma eksisin. Ikka prooviti suhelda, lisaks lihtsalt tervitusele “You are welcome “, prooviti müüa erinevaid kaupu ja teenuseid ja mõned, kel poodi polnud üritasid aidata mind kauba leidmisel. “Millegi pärast sa tulid siia, eks? Mida sa soovid? Las ma aitan leida.” Lõpuks leidsin üles õige ukse ja mind juba oodatigi.

Postkontoris veetsime kokku päris mitu tundi. Töötajad läksid vahepeal täiega vaidlema täitsa erinevatel teemadel ja kui proovisin probleemi lahendamiseks või arusaamiseks midagi öelda, anti käega märku, et oleksin vait. Naeratati, öeldi, et teie olete igati teretulnud ja hoopis keegi kolmas on süüdi. Kaks pakki Kalevi komme kallasin erineval ajal lauale ja nende saamiseks läks rabelemiseks. Poolteist tundi peale ametlikku sulgemisaega olime lõpuks lõpetanud.

Olime lubanud tasuda ületundide eest, kuna lahkume pühapäeval ja rohkem pole aega. Uurisin vaikselt Abrahamilt, et palju oleks õiglane maksta. No kirjutas oma summad. Tüdruk, kes oli kaks tundi järjest täitnud registreerimisblankette, temale näiteks ümberarvestatuna 2 eurot. Loomulikult tasusime tunduvalt rohkem, meile oli olulisem aeg, mida nad meile andsid. Nüüd vaja ainult oodata, millal postkaardid adressaatideni jõuavad.

Natuke kommetest rääkisime ka. Nii filateelia osakonna juhatajal kui postkontori juhatajal kummalgi on kaks last. Vanused jäävad vahemikku 17-29. Pere siin kõige tähtsam ja lapsed kuulavad oma vanemaid kuni surmani. Postkontori proua ütles, et kui temale laste väljavalitud ei sobi, siis mingit abiellumist ei tule. Filateelia osakonna juhataja on täiesti nõus. Ütles, et ta ka ise veel samamoodi, alles eile helistas oma isale et nõu küsida (87), isa andis nõu ja nii on. Postkontori proua on täiesti nõus. Kui lapsed midagi teha tahavad, siis mina ütlen, kuidas tuleb teha ja nii on. Küsin, kust nad selle julguse võtavad. Maailm ju areneb ja lapsed kohati ju mõnes asjas targemad. Tõsi, ütleb, telefoniprobleemiga aitas tõesti, aga põhiprobleemides helistavad nad ikka ja küsivad nõu. No nõustun, et minu tütar, kes praegu Hispaanias, helistab ka. Lisaks selleks, et lihtsalt rääkida kuidas läheb, helistab ka siis, kui mõnele küsimusele lahendust tahab. Ütleb, et “Emme, ma helistasin, sest alati kui ma sulle helistan saan ma ise aru, mis on õige lahendus.”

See postkontor asus Lagose saarel, aga meie hotell saarel ei asu. Kaks silda, mis saarelt välja viivad, olid paksult autodest umbes. Praegu pole mitte ainult tööpäeva, vaid ka töönädala lõpp. Uberit võimatu tellida. Ooteajaks ütles umbes 15 minutit ja siis ka süsteemi (või juhi) poolt tellimus tühistatakse.

Abraham saatis meid ōige bussini ja hoiatas taskuvaraste eest.

Ühissõidukitest mikrobussid ehk danfod topitakse tihedalt täis. Igas reas neli-5 inimest. Tundusid harilikud töölt koju minevad inimesed, mõnel läptop ja ühel ka ülikond riidepuuga kaasas.

Meie sõidu ajal algas veerandfinaali matš- Nigeeria vs Angola. Vähemalt kolmandik bussis olijatest jälgis mängu oma nutitelefonist. Vaadati ka tänaval ekraanidelt ja ühes kohas nägin fänne kobaras koos aknast sisse telekat vaatamas. Meil oli kokku sõita 17 km ja kahe ümberistumisega läks kokku 1,5 tundi.

Hotelli jõudsime pimedas ja just hetkel, kui Nigeeria võitis 1:0.

Järgmisel päeval läksin vaatama kohaliku piirkonna suurimat kaubanduskeskust (Andry kohaliku piirkonna postkontorisse- mul eile tuli väike postkontori “üledoos” ja kaasa ei läinud :D). Samad brändid, mis rahvusvaheliselt igal pool olid esindatud, aga mu meelest hinnad isegi kõrgemad kui Eestis. Teisi europiidseid, ei näinud, asiaate küll, aga keegi ei jõllitanud. Tänaval mõnikord küll. Tänaval olen leidnud lahenduse, kuidas pääseda liigsest tähelepanust, et võtan välja telefoni ja vaatan seda. Silmkontakti ei teki ja lihtsam liikuda. Nutitelefonid on paljudel ka siin ja paljud just niimoodi käituvadki. Suurem osa siiski mitte. Mõnedel kodud kraavipervedel või siseõuedes. Käärid rikaste ja vaeste vahel on väga suured. Lisaks veel see kohaliku valuuta Naira kukkumine. Kui palk ümber arvestada dollarisse või eurosse, siis on nad kaotanud 8 kuuga peaaegu kaks kolmandikku (juhul kui palka pole tõstetud või kui palk pole seotud dollariga).

Kaubanduskeskuse all olevas toidupoes tekkis sõnamäng mu taga seisva paariga. Mees pakkus, et maksaks arve koos. Et et mina peaksin maksma ka tema oma?. Ma, et ei, nii ei saa. Tema selle peale, et ok, seekord maksab tema, järgmine kord mina. Olin veel suuremas segaduses. Naersin, et ta jääb kahjumisse, et ma lahkun homme riigist. Et maksan ikka enda kaupade eest ise. Vaatasin ta kaupade hulgas olevat piimajooki (vaatasin seda ka enne kaupluses, aga ei võtnud), et kas see ainult lastele. Tema, et ei, et väga hea, et ta annab selle mulle ja maksab ise. Lisasin piimajoogi oma ostude hulka ja ütlesin, et suured tänud, et kassani tõi. 😀 No kuna polnud eeldatav käitumine siin riigis, palusin luba pilti teha.

See kaubanduskeskus asus hotellist umbes 5 km kaugusel, alustasin tagasi liikumist küll jala, aga päike ja liigne tähelepanu. Siin öeldi lisaks tervitavale “You are Welcome´le” lisaks ka “Stay safe” Võtsin siiski kohaliku tuktuki, mida siin kutsutakse Keke-Marwaks (Uberit tellida ei saa, kuna minul tänaval netti pole).

Kiirustasin tagasi hotelli, kuna lõpuks ometi pidid saabuma meie sõbrad Algi ja Mati. Nemad olid alustanud oma seekordset Aafrika trippi varem ja läbisid hoopis teisi riike (Guinea-Bissau, Senegal, Sierra Leone, Libeeria, Gabon, Kongo Vabariik, olude sunnil Angola), aga Nigeeria linnaekskursiooni ja lendu tagasi Eestisse plaanisime ühiselt. Nende saabumine pidi tegelikult olema eelmine päev, kuna aga TAAG Angola Airline lend Pointe Noirest (Kongo vabariik) Luandasse (Angolasse) hilines 1:40, ei jõudnud jätkulennule Lagosesse.

Järgnes rõõmus jällenägemine järgmine pool päeva kuni hilisõhtuni. Kuigi tänava poolt vaadates pole aru saada, on hotelli läheduses täiesti normaalsed restoranid ja baarid.

Alustasime hiina restoranis, lõpetasime nende hotelli baaris, vahepeal grillbaar, kus suurelt ekraanilt jooksis järjekordne Aafrika mängude veerandfinaal: Elevandiluurannik-Mali. Elevandiluurannik võitis 2:1

Oma hotelli tagasi minnes (kõrvalhoone) venis õhtu pikemaks, kuna sain huvitava vestluskaaslase Texasest. 4 nädalat siin, neli kodus. Töötab naftakaevanduses. Just saabus uueks tööperioodiks ja homme tal riigisisene edasilend. “Kui lähen,” lisas naerdes. Siselennud olevat probleem. Riigis ta vaatamisväärsusi vaatamas käinud pole. Kohati ta turvatakse üle ja kohati lihtsalt ei viitsi. Piirkonnas töötanud 12 aastat. Meiega liitus üks mees Kölnist, kes töötab siin Nestles. Vahelduva eduga käib siin juba aastast 2001. Tema on korraga kaks nädalat kohapeal ja umbes kuu kodus, mõlemal pool pere. Mitu korda kordab, et ei, pikemalt kui kaks nädalat ta kohapeal ei ole. Küsin, mis teeb ta nii asendamatuks, et teda siis pidevalt saadetakse. Mõlemad mehed naeravad mõnuga ja pikalt “Keegi teine pole nõus tulema ju!”

Aga nagu ma seda pikka päeva(de)kokkuvõtet alustasin, on meil täna lõpuks linnaekskursioon.

Lugesin enne sööma tulekut uudiseid. Pühapäevale kohaselt ei ole peamine teema mitte Naira ja selle seis vaid palju “meelelahutuslikum”. Räägitakse kuritegevuse liigist, mida nimetatakse “One chance” ja mis on nüüd hoogustunud ka Lagoses. Artiklis on mainitud ka meie piirkond, Maryland, õigemini küll üks teedest, mis siia toob. Lühidalt “One chance” on kõnekeelne väljend röövimise viisi kohta, mille on lavastanud kurjategijad, kasutades (fake) danfosid (no need mikrobussid, mida meiegi kasutasime). Vähe sellest, et võetakse asjad ära, võetakse inimesed pantvangi, tilgutatakse mingit vedelikku silma, mis kleebib silmad kinni, kuigi lahustub, veel mitu päeva hiljem tekitab see ohvri silmades meeletut valu- kirjeldus vabanenud ohvritelt. Ja loomulikult nõutakse lunaraha. Kui lunaraha ei maksta, siis ohver lüüakse maha, reegel, mitte erand. Terrorism on siin suureks probleemiks, kuigi rohkem teistes piirkondades, siis tegelikult igal pool. Artikkel- One Chance Nigeria

Rahvas süüdistab valitsust. Bola Tinubu, kes on riigis president olnud üheksa kuud, süüdistatakse kõiges. Kuigi ametlik poliitika laidab Burkina Faso, Mali ja Nigeri otsust astuda välja EOWASist ja võttes enda uueks partneriks Venemaa, siis nii mõnegi kohaliku silmis tegelevad väga õige suunaga.

Oleme organiseerinud oma tuuri enda arvates läbi kohaliku turismibüroo, aga suhelnud olen ainult läbi WhatsAppi ühe isikuga. FB grupis head kommentaarid, et tegelikul ikka ehk ok minna. Tuurile nüüd.

04.02 õhtul

Tänane linnatuur oli väga hea. Kuigi nägime ainult väikest osa sellest, mida Lagosel pakkuda on, on ka see täitsa tore ja meie jaoks selleks korraks piisav.

Neist tooksin välja kaks, mis omamoodi vastandlikud, aga mõlemad jätsid väga sügava mulje.

Makoko. Kesklinnale lähedale lahe serva tekkinud slumm, mõnedel andmetel maailma suurim. Kuna maismaal ruumi vähe, siis hakati piirkonda laiendama vaiadele.

Arvatavalt pool selle slummi pindalast asub vee peale ehitatud vaiadel. Kuigi keegi täpselt ei tea, on arvatav elanike arv siin umbes 250 000 (numbrid kõiguvad 40 000 kuni 300 000). Siin muidugi on olemas nii koolid kui poed, mitu erinevat kirikut ja vähemalt üks mošee. Kohta kutsutakse veel Nigeeria Veneetsiaks. Meile väga huvitav, kohalikele elanikele igapäevaelu, Lagose linnale murekoht.

Küla on asutatud juba 18 sajandil kui kalameeste küla, 19 sajandi lõpul laienes see vaiadele ehitatud majadega lahele. 2012 andis Lagose osariigi valitsus korralduse osa vaiadele ehitatud maju lammutada. 72 tunni jooksul kaotas kodu umbes 3000 inimest. Praegu ikkagi linnaosa laieneb suunaga lahe poole.

Vesi on äärmiselt must. Ma täiesti veendunud, et mustemat vett pole ma näinud. Vähe sellest, et rämps visatakse vette, on ka augud wc põrandas sinna otse avatud. Meie giid ütleb, et see tegelikult pole probleem. Neil on veepuhastussüsteem. Jõuamegi paatidega tünnini, kust voolab välja täiesti selge vesi. “See on nii hästi puhastatud, et täiesti joogikõlbulik,” väidab giid

Lapsed karjuvad meile “Oyinbo”, “Valge inimene”, ütleb giid. Midagi karjuvad veel, mida giid tõlgib, et olete teretulnud. Naeravad, lehvitavad ja tantsivad. Liiguvad väga hästi. Ütlen seda giidile. Ta lisab, et just siit piirkonnast on tulnud palju talente. Parim ja väga kuulus koomik Nigeerias on näiteks sellest piirkonnast pärit.

Täna on pühapäev ja lapsed koolis pole. Meile näidatakse koolimaja. Kaks tillukest ruumi, milles kummassegi mahub 50 õpilast. Kokku peaks piirkonnas olema 6 põhikooli (enamik neist maismaal), aga need on andmed netist. 2013 aastal sai siin valmis kohaliku arhitekti Kundle Adeyemi kujundatud ujuvkool (ehitatud plastmassist tünnidele), milles oli turvaline korraga viibida ainult 60 õpilasel. 1000 ruutmeetrisel koolil oli kompostsüsteemid, päikesepaneelid ja vihmavee kogumissüsteem. Lisaks kooliruumidele ka haljasala ja mänguala. Hõljuva kooli disain võitis mitu rahvusvahelist auhinda. 7. juunil 2016 lagunes ehitis tugeva vihma tõttu. Kuigi uut kooli veel pole, on olemas ujuva kooli uuenduslikud plaanid, mis peaksid kauem vastu pidama.

https://publicdelivery.org/makoko-floating-school

Seda juttu koolist giid meile ei räägi. Giid on omaette nähtus. Palaval päeval oma paksu Gucci jakiga. Ta töötab hommikuti raadios ja lisaks on tal oma youtube kanal. Giid teeb vahepeal videoklippe, kus ise esiplaanil ja niipalju kui ta jutust kuulata viitsin on need kõik umbes “Joujoujou. Minuga on siin turistid Euroopast, kes väga on huvitatud meie kultuurist ja on väga rõõmsad ja rahul”. Rahul oleme tõesti, aga mitte tema giiditöö üle. Tänulikud võimaluse üle siia tulla.

Teine koht mida külastasime oli Nike kunstigalerii.

Nike Art Gallery on Nike Davies – Okundaele kuuluv kunstigalerii Nigeerias Lagoses . Galerii on üks suurimaid omataolisi Lääne-Aafrikas , selle kollektsioonis on umbes 8000 erinevat kunstiteost erinevalt Nigeeria kunstnikult, nagu Josephine Oboh Macleod (Wikipedia)

Home

.

Nike Davies – Okundaye, kes on selle kollektsiooni omanik, on tekstiilidisainer, teeb töötubasid mitte ainult Aafrikas vaid ka mujal maailmas. Ta on nelja kunstikeskuse asutaja ja juht, mis pakub enam kui 150-le noorele tasuta koolitust kujutava kunsti muusika- ja etenduskunstide vallas.

Pildid räägivad rohkem kui sõnad. Võimas elamus.

Tuur läbi. Natuke veel sõitu ja olemegi Lagose lennujaamas. Vahepeatus Istanbulis ja siis kodus.