APPETIZER

Start Tallinnast 17.10 planeeritult 8:30, tegelikult 11:00. Esimene öö Kaunases, teine Ostravas. Budapesti jõudsime kolmanda päeva õhtul 19.10. Läbitud kilomeetreid 1980 Tankinud siiani 320 Euro eest. Läbitud riigid: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Slovakkia, Ungari. Andry külastas igas riigis ka postkontorit. Budapesti hotellis tabas üllatus, kui selgus, et meie auto ei mahu kõrguse tõttu hotelli parklasse. Olime broneerinud kaks ööd tühistamisvõimaluseta. Õnneks hotelli retseptsioonis tühistati meie palve peale teine ööbimine. Kütuse hinnad Ungaris välismaise numbrimärgiga umbes 2,1-2,3 liiter, kohalikuga 1,4. Diislist jutt. Seega vene odava kütuse mõju meie ei tundnud.

20-nda õhtul enne starti pidu ja tutvume nendega, kes stardivad Budapestist. Neile, kes Budapestist ei alusta, toimub Gps kaartide jagamine ja start Tangierist (Moroko) Meie saime juba magama, sest stardis soovisime olla esimeste hulgas, sest algab nelja päevane etapp umbes 3000 km. Platsile lastakse alates 6:30-st, start esimestel kell 12

STARTer

21.10 Kohal esimeste hulgas. Teisena enda, st Touring grupis. Enne meid lasti rajale Spirit grupp (retro autod), motikad ja 4×4 võistlejad. Meie ületame stardivärava enne ühte. Enne seda esinesid kohalikud tantsutüdrukud, keda tutvustati ungari keeles, aga tundus, et kõik olid milleski euroopa meistrid. Lehvitas miss Ungari 2022. Kõned. Kohalikus teles ja raadios eelnevalt promotud. Start täpselt kell 12. Vahetult enne seda teatati järgmise grupi tüdrukute esinemisest, kes aga esineda ei saanud, sest kell kukkus. Meeldiv täpsus.

Tegu maailma suurima heategevusliku amatöörralliga. Eeskujuks oli Paris Dakar ralli, aga B2B on tunduvalt madalama eelarvega, pole karme piiranguid teede valikul või ööbimise kohta. Tingimus on, kui auto võib legaalselt teedel liikuda, võib temaga ka rallist osa võtta. Oma kodulehel tutvustavad kui minimaalse toega navigeerimisseiklust Euroopast Aafrikasse. Et pole piknik, et pole päästehelikoptereid, puksiirautosid, juriste, giide ega psühhoterapeute. Pead lootma oma õnnele, ressurssidele ja oskustele. Üks, mis on B2Bl-l kindel, see on ebakindlus. B2B on kahe nädala jooksul toimuv tohutu kogukonnaüritus kahel kontinendil.

Eesmärk oli õhtuks jõuda põhja-Itaalias asuvasse linna, et kohtuda Ana ja Pauloga, Postcrossingu loojatega, kes seal parajasti sõpradel külas olid. Ette rutatates kogu euroopa peale läks kiirteemakse nende päevade jooksul peaaegu 300 eurot. Jõudsime õhtul 10 läbi. Kohtumine Ana ja Pauloga. Tee ja kallistused ja naer. Kuigi ainult ühe korra varem kohtunud viivuks Tamperes, on nad suutnud luua sellise keskonna, et tundus nagu saaks kokku vanade sõpradega. Magama saime kell pool üks.

22.10.22 Tänane eesmärk jõuda Barcelona lähedale, kuna seal sõbrad Kaire, Ed, Björn ja Kirke. Peatused tegime vaid tankimiseks ja wc jaoks ja lisaks igas riigis veel postkontor. Olime kokku leppinud, et juhime kordamööda umbes kahe tunni kaupa. Kaisukaru, kelle me stardi pärast kaasa võtsime (soovitati startida kostüümis- võtsin kostüümi osaks), on väga mugav kaaslane ka autosõidul. Nimi on Elvis. Ei virise, on pehme ja tagab raudselt hea une. Andry ei usalda teda, aga mulle sobib.

,23.10 Täna kaks eesmärki. Barcelona, st Kirke, Björn, Kaire ja Ed ja siis Malaga lennujaam, kus meie kolmas liige, Mati juba ootamas. Mõlemad eesmärgid said tädetud. Need kohtumised teel andsid sõidule hoopis uue mõtte ja helguse, Aafrkasse saab minna laia naeratusega.

24.10. Saime Matiga eile kokku ja nüüd meid kolm pluss Elvis. Enne Ceuta (Hispaania linn Aafrikas) praamile minekut käisime ära Gibraltaril. Parkisime piiri äärde ja läksime jala üle piiri, sealt taksoga keskusesse. Piiriületuse järts oli autodele liiga pikk ja parkimisest Gibraltaril ei tahtnud mõeldagi. Lisaks on Gibraltar maksuvaba ala, mis oleks ehk tagasiteel kulutanud topelt aja, et toll saaks kontrollida ega me midagi liialt ostnud. Peamine põhjus, miks sinna läksime, oli muidugi postkontor, hea vabandus, et ringi vaadata, eks? 😀

Tangieri kokkusaamiskohta jõudmiseks oli mitu võimalust. Meie valisime Algecirast Ceutasse praamiga ja siis maismaal piiriületus. Ceuta piiriületus oli nats arusaamatu. Pidime parkima kuhugi kaugemale parkimisplatsile, sealt saime 30 mintsa pärast mingi QR koodi, millega lubati minna piirile, seal küsitlemine, avati kohvreid, aga lasti edasi. Piiril, mida lootsime ületada kiiresti läks mitu tundi. Teisel pool piiri oli 3 tundi sõitu kuni jõudsime ametlikku kämping- hotelli. Tegelikkuses nägi kämping välja nii, et parkla pargiti nii täis, et välja said esimesena minna need, kes viimasena tulid ja telkisime asfaldil autode vahel. Meie telgid on ikka oivalised, et paigaldamine niivõrd mugav ja kokkupanek ka. Nn. Ametlikke hotelle on igas peatuskohas mitu. Selles hotellis peatus vähemalt 3 eesti tiimi, aga kuna ala oli nii suur ja autosid siin umbes 100, siis tegelikult ei teagi.

MAIN COURSE

25.10 MAROKO Aafrika algas eile, aga täna siis esimene pikem ots siin. Teeraamatus, mis meile tiimi lehel jagati, on kirjas soovitused erinevates riikides, vaatamisväärsused teel, ööbimiskohad ja lisaks info, et kui ei võistle, on tähtis jõuda finishiks Sierra Leonesse kohale. Meil siis tänane eesmärk Marrakesh. Kontrollpunkte teedel palju. Mõõdavad kiirust. Kiirteedel lubatud 100, väljaspool asulaid 80 ja asulate lähedal ja asulates sõltuvalt kohast 60 või 40. Enne politseid vilkuvad märgid kiiruse aeglustamiseks 20-ni.Enamasti sai peatumata läbi, aga kui kinni peeti oldi väga keelehuvilised:kas prantsuse keelt räägid, aga araabia? Noh ja see ka, et mis on tänane sihtkoht.

25.10 Täna hommikul Marrakesh. Vägev vanalinn ja turud. Hommikul suht vaiksed (mitte eesti mõistes), aga õhtul lihtsalt ei jõudnud end linna ajada. Usinamad ärimehed olid oma taltsutatud pärdikutega fotode tegemiseks ja muu staffiga ikka väljas ja muidugi ka muud kaupmehed.

26.10 Tänane eesmärk jõuda võimalikult lähedal Dakhlale. Selleks kohaks sai väike sadamalinnake Tan Tan. Ei enne ega pärast mitmesaja kilomeetri raadiuses polnud peaaegu asustust. Kuigi hommikul oli soov kaugemale jõuda, siis peatumisi oli teel arvatust rohkem. Teel ka siiani kogu reisi parim toit Tagine. Juhuslikult teel meie jaoks õiges kohas. Rahvast selles söögikohas palju, aga põhjus ilmslge. Kõrvalt müüjalt ostsime ka värsket granaatõuna mahla. Üldse värskete mahladega on siin väga hästi. Ei pea rõhutama, et värsket mahla soovid, tuleks rõhutada, kui soovid pakimahla.

27.10 Täna õhtul peaksime jõudma Dakhlasse, mis asub Maroko poolt annekteeritud alal. Maroko üritab seda ala ahvatlemaks teha ja on siia ehitanud linnasid, kuhu marokolased elama tuuakse/toodi. Laiad tänavad, hea valgustus. Erineb tihedatest põhjapoolsetest linnadest. Loomulikult pole piiri märgitud, sest Maroko poolt vaadates on tegu nende lõuna provintsiga.Teatud piirkondades on hoiatatud, et ala on mineeritud, aga nendele aladel me ei satu. Hommikul hotellis kohtame mitut ungarlaste meeskonda, kes pakuvad lahkelt stardiks samakat ja ütlevad, et kohale te ei jõua, liiga pikk maa. Tegelikult teed laiad ja kiired, maks lubatud 100kmh, palju mõõdetakse, asustust väga vähe (kontrollpunkte endiselt jagub) ja hotellis juba enne kaheksat õhtul.

28.10 Dakhla. LÄÄNE SAHARA. Ärkasime ja polegi kiire autosse. Ööbime samas hotellis kolm ööd. Täna siis kõige tähtsam ülesanne aidata Andryt postkontoriga ja postkaartidega. Eile õhtuse käiguga linnas sai selgeks, et postkaarte siit otsida ei tasu. Lääne Sahara on piirkond, kus postkaartide müümiseks peab omama eriluba. Tõenäoliselt vaja kinnitada disain, et oleks märgitud, et tegu on ikkagi Marokoga. Maroko lippe on ka selles piirkonnas rohkem kui põhja pool, samuti politseid. Maroko annekteeris territooriumi 1976 aastal, mis tõi kaasa sissisõja põlisrahvastega kuni relvarahu sõlmimiseni 1991. aastal. Maroko väidab, et Lääne Sahara piirkond on nende lõuna provintsid. Ehk just tänu sellele tunduvad tänavad väga turvalised. Ilusal promenaadil on hilisööni väga palju rahvast, sealhulgas ka pered väikeste lastega.

Postkaartide saatmine tundub siin ka mitte just levinud olevat. Pikk jutt lühidalt- pangas kuupäeva ja koha nime templiga tembeldatud postkaardid sai pandud seina sisse eraldusmärkideta auku ja inshallah jõuavad nädala pärast Euroopasse. Pangas pole kombeks tempeldada postkaarte (“see pole meie töö ja see pole ametlik tempel”), aga kuna väidetava postkasti kõrval oli panga peauks ning maja peal suurelt kirjas Poste Maroc ja kuna Andry polnud nõus ilma templita postkaarte sinna auku viskama, siis nii läks 🤭😵‍💫🫣🤣

29.10. Dakhla. Täna vaba hommik kuni üheni, kuna siis hakkasime sõitma testimispunkti poole. Kogu reisi jooksul peame end laskma testida covidi suhtes neli korda. Kõige tobedam põhjus katkestada reis oleks positiivne tulemus. Olime varem kohal ja ootasime, kuna telgikestes on kõik valmis saaks, et igaüks oma paberkotti sülitatud süljega jõuaks testimislabori tüdrukute juurde, siis veel u. 15 min ootamist ja sai kohapeal välja printida tulemused. Tundub, et meil on kõik väga terved.

30.10.22. Alustasime sõitu ilma hommikusöögita kell pool kuus. Teeraamatus oli kirjas, et Maroko Mauritaania piir avatakse kell üheksa ja selleks ajaks soovitati hiljemalt kohal olla. Sõita sinna peaaegu 300 km. Piiril oli palju rekkaid ja ka meie omasid. Ooteaeg pikk, aga kui juba piiril, siis läks mõistliku kiirusega.

Siis pool kilomeetrit POLISARIO le kuuluvat territoorumit, kus reeglid puuduvad ja peatumine rangelt mitte soovitav ja siis Mauritaania piir. Seal läks veel kiiremini. Mauritaaniasse alkoholi toomine pole lubatud, aga keegi piiril ei kontrollinud.

Siis mitu tundi teed, kus polnud peaaegu asustust. Ööbimine seekord telkimisplatsil, kus tulevad kohale ka töötajad, kellelt saame Mauritaania viisad. Üle maastiku telkimisala teelt paistis ja kuna rada ei näinud, mõningaid autojälgi küll, siis suundusime ka otse. Viga.

Telklas viisade saamine läks ka kergelt. Esimeses telgis, peale passide esitamist, viipas ametnik maas lösutava mehe poole ja küsis, kas meil paracetamoli on. Hambavalu. Pakk ravimeid vahetas omanikku. Viisad käes. Seekord öö telkides.

31.10 Täna tee Mauritaania pealinna. Nouakchotti. Olime seal kolm aastat tagasi käinud. Tee sinna oli hämmastavalt hea. Majad tee servas olid kokku lapitud kõikvõimalikest veidratest materjalidest või siis lihtsalt suured telgid, Kõrb, kaamelid, välistemperatuuriks näitab 39,5. Konditsioneer autol töötab ja patt oleks kurta. Jälgime uudisvoogudes, et teiste autodega ikka juhtub, kellel pidurivoolik läheb Hispaaniast (Kia Sorento), jäidki hispaaniasse. ratta poolteljed tulid ühel eestlaste multivanil välja (“kui üks tuli välja, veel ei muretsenud, aga siis tuli teine ka”). See parandati Aafrikas ära. Muude rahvuste meeskondadel on muidugi rohkem juhtunud. Kokku siin siin 553 inimest 41st riigist.

Nouakchott on nende paari aastaga kõvasti muutunud alates ajast, millal siin viimati olime. Sattusime privaattaksojuhi peale, kes on muuhulgas õppinud ka inglise kirjandust. Rääkis, et Mauritaania rannik on võrreldes naaberrikidega tunduvalt kalarohkem, et puhkuse ajaks sõidavad linna elanikud kõrbesse, sest hingelt nomaadid ja kui naabritest räägivad, siis selles anekdoodis, kus prantslane viskab lennukist alla croissanti, sest neid on Prantsusmaal palju, siis nemad viskavad välja senegaallase. (Ei kohanud Mauritaanias ühtki senegaallast. Seal elatustase kõrgem) Harilikud taksod tunneb endiselt selle järgi ära, et need on kõige lagunenuimad masinad tänavatel. Eranditult mersu.

01.11 Saime eile negatiivsed testid kätte ja startisime juba enne seitset Senegali piiri poole. Kaardi järgi läheks ilus tee läbi Rosso piiripunkti, aga punaselt oli teeraamatusse kirjutatud, et seda tuleks vältida. Esimesed 80 km olid väga ilusad, siis umbes 30 km enam vähem ja siis algas tammipealne tee, kus oli auk augus kinni. Tee viis läbi rahvuspargi. Meie nägime varaani, ja linde, aga teised olid näinud ka tüügassigu ja krokodilli. Aga see tee… fotod ei suuda kajastada kui auklik ja lõputu ta oli. Põnev ja raske sõit. Tundus 100 km, tegelikult vist alla 50-ne.

UAZiga Eestist on ka üks meeskond. Kuigi kõik muretsesid, et kuidas nemad läbisid, siis tegelikult on ju see masin NSVL teedega harjunud. Pigem on probleem headel teedel, et üle 80-ne ei taha võtta. Ja esiaknad ei käi lahti. Siiski 40+- kraadi pidevalt. Ütlesid, et ühe etapi ajal tõstsid lihtsalt tagumise ukse eest, et tuulutus parem oleks.

Senegali piiril ootas plakat, mis tervitas B2B osavõtjaid. Kohalikud taidlejad ja pop up kohvik.

Ööbisime St Louis vanas lennuposti majas. Hotel La Poste. Hea hotell. Armas linn. Kohalikud üritavad meiega äri ajada (riideid, suitsu, rätikuid, ehteid…), aga kui pole huvitatud, jätavad ruttu rahule. Tundub turvaline ka õhtuti: „ Teretulemast Senegali! Meeldib? Ilusat päeva/õhtut!“

02.11 Täna plaanis 510 km. Teeraamatus on kirjas, et see tee paneb navigaatori täiega proovile ja et mitte tülli minna, siis kasutada ainult ühte kaarti ja leppida kokku, kes otsustab. Kuna me ei sõida off-roadi, siis arvasime, et meie kohta see ei käi. Järgmisse punkti sõiduks oli valida mitu erinevat teed. Tegime pika hommiku. Kõigepealt postkontori külastus, siis viskasime kohalikele poistele palli ja teele. Ahjaa. Kui autosse end pakkisime, astus ligi üks karvik ja ütles, et nägi Eesti numbrimärki, et kas me Eestist ja kas me sõidame tagasi. Tema nimelt Soomest ja koju tahab. Tuli enne koroonat ja siis aegus pass ja siis… aga noh, peale me teda ei võta. Me vales suunas sõidame.

Carrefour ei asunud mitte seal, kus pidi. Mõtlesime, et korralik linn ikkagi, külastame suuremat poodi, täiendame varusid ja google mapsil selle nimega pood oli. .. Sellises linnas oli meist naiivne eeldada sellist poodi. Väike putka oli end niimoodi nimetanud. Andryle tuli meelde, et hotelli arve jäi maksmata, tagasi. 10 km veel sõitu ja mulle tuli meelde, et vannitoast jäid asjad kaasa võtmata, tagasi no jälle tagasi. Igatahes teele saime oma kaks tundi hiljem, mis lisandus hilisele stardile nagunii. Meie valitud tee viis läbi kohaliku püha linna Touba, kuhu tehakse ka palverännakuid.

99 protsenti elanikkonnast peavad religiooni väga tähtsaks oma elus, mis teeb neist kõige usklikumaks rahvaks maailmas (üks kontrollimata väide netist) 95 protsenti 12 miljoniliset elanikkonnast on moslemid. Riietuse järgi on nad “täitsa rõõmsad igatahes. Musti abayasid nägime väga vähe. Kuigi naistel oli pea kaetud, olid esindatud nende riietuses vist kõik maailma värvid.

Suur Touba Moshee. Just seal näitas meie Orux maps, mingit veidrat teed. Sinnani oli kõik korras ja teed korralikud. google näitas veel veidramat. Kusjuures hommikul oli kõik selge. Loomulikult hakkasime kõik oma lemmik kaardi appi vaatama, sest polnud kokku leppinud, kes juhatab… igatahes tegime nii nagu teeraamatus kirjas, et ei tohi….st, hakkasime vaidlema :D. No aga sügaval pärastlõunal, kui kindel jälle, kuhu minna, tegime võileivad ja kuigi sõit jäi pimedale, jõudsime siiskikohale. See jäi ka meie reisi kõige suuremaks vaidluseks. Pimedaks läheb siin väga järsku ja kuna lisavalgus puudub, tundub öö autolaternate valguse neelavat.

Ööbisime bivouac i (ametlik telkimisplats. Turvatud reeglina kohalike sõdurite või politsei poolt) lähedal hostelis.

03.11 Hommik oli jälle ilus. Corona testimisbussi külastuse jätsime hommikuks. Täna uus piiriületus. Guinea tundub kõige ebaturvalisem. Veel mõni päev tagasi tundus Mauritaania. Plaanime käia ainult ametlikke telkimiskohti pidi ja ehk haagime end mõnele autole sappa. Teeraamatus on kirjas, et vältida rahvakogunemisi ja hilist välja minekut.

Lihtsalt pean vahepeal märkima, et tõenäoliselt, kuna kasutan tasuta kirjutamisprogrammi, siis vahepeal hangub ja vahepeal ei salvesta ja vahepeal ei näe mida kirjutan, siit konarlik tekst ja vead…

Piiriületus läks suhteliselt kiiresti. Meie ööbimiskoht pidi olema mitte kaugel teisel pool riigipiiri. Linna lähedal, mille kooli toetati ka selle ürituse raames. Biovac asus linnast kaardi järgi seitsme km kaugusel. Tee sinna oli väga vaevarikas (lomp ja auk ja rööpad ei kirjelda täielikult teed) ja vahetult enne ametlikku telkimiskohta laiutas teel jõgi, mille juurde hakkas kogunema rallist osavõtvaid autosid, mis läbi ei saanud.. Pöörasime auto ringi ja tagasi.

Otsustasime, et sõidame järgmisse linna, kuhu pidime jõudma roadbooki järgi järgmisel õhtul ja kuhu me saime nn. hotelli broneeritud. Nn sellepärast, et ööbimiskoha kvaliteedid ei mahuks tihti Euroopas hotelli nime alla. Teeraamatu kirjelduses oli 27 km kehva teed, aga ülejäänud sõidetav. Tõesti, tee oli sõidetav, mõningaste löökaukudega asfalt ja palju väga kõrgeid lamavaid politseinikud. Kiirus ainult pidi madal olema.

Ja siis algas see maastikurada. Tee viis üle mäe. Vihmaperioodil pole tee vist küll läbitav. Mati jõudis just öelda, et rekkad siin teel küll sõita ei saa, kui algas rekkade rivi. Vastassuunast autode rivi, millest üks oli üritanud mööda sõita, aga selle käigus ka katki läinud. Kohalikud andsid märku me ümber pööraks, aga kuhu???. Andry ütles, et pole hullu, kui auto üks külg viga saab… Peeglid sisse ja Mati juhtis auto mäe ja rekka vahelt vigastamata läbi.

Üle mäe ja Lobo linnakese ööbimiskoht ootas.

04.11 Hommikul tundus veider, et eilse päeva sisse kõik see ära mahtus, aga täna pole kuhugi kiiret. Üks öö veel samas kohas. Seega linna avastama. Kõige parem seda teha on mototaksoga. Enamus kohalikke inimesi ei räägi inglise keelt, aga koperdasin ühe mootorratturi otsa, kes õnneks väga hästi rääkis. Tegin temaga poolepäevase linnatuuri koos turu külastusega, kleidiriide ostmisega, õmbleja juures käimisega ja õhtul kleidi koju toomisega.

Meil läheb kõik praegu palju paremini, väitis motikajuht. President on meil hea. Sama väitis majutuskoha omanik, itaallane, kes aastast 1986 vahelduva eduga kohapeal elab. Kahe nädala pärast tehakse otsus rahvaloenduse kohta, et igaüks saaks hääletada ainult ühes kohas ühe korra ja tulemus oleks demokraatlikum. Kahe nädala pärast pidi itaallane kohtusse minema ka naabermajaga (näeb välja suhteliselt kuur), kuna neil seal baar ja lärm öö läbi ja magada ei saa. Itaalase kohas oli peremeheks kindlasti ta naine (kohalik), kellel hinnad tõusid ajas kiiresti. Alguses öeldud hommikusöögi hinna eest (millest me loobusime) sa lahkumise hetkeks ühe kohvi hind (imepisike nescafe pakike, ja kannutäis vett).

Läksime õhtul veel motikatega lähedal asuvasse ametlikku Biovaci peole. Kohalik bänd. Arusaamatu muusika. Kohalikke platsile ei lastud, seega piirasid nad ala tihedalt ümber, et kui korraks väljusime polistega turvatud alast, sai tunda end superstaarina

05.11 Tänane kilometraaž peaks jääma alla 300 ja lõppema piiri lähedal kose ääres, kus kohalikud on korraldanud peo. See teejupp oli vist tee kvaliteedi suhtes kõige tüütum, aga kaugeltki mitte kõige hullem. Tee nagu oli, aga polnud ka. Löökaugud ja lamavad politseinikud. See-eest on kohalikud olid laupäevasel päeval võtnud sisse endale mugavad kohad tee ääres, et plaksutada, ja hõisata ja lehvitada, kui mööda sõitsime. Hõigati ka „gift“, aga isegi vähem kui arvasin. Jagasime ikka ka, mida oli. Kui enne eelmist ööbimiskohta, nägime konkreetselt, kuidas inimestel suud lahti kukkusid, ja nii ka jäid, kui meid nägid- ehk oli ka teema selles, et mina olin roolis, siis siin oli meie tulek kindlalt teada.

06.11 Täna viimane ametlik piiriületus ja ööbimine peaks olema kooli lähedal, kuhu igaüks vist oli annetanud raha päikesepaneelide ja puude jaoks kooli ümber. Ungari Rotary klubi saatis sinna ka 15 laptopi. Guinea poolt Sierra Leone piirile lähenemine oli endiselt aukuderohke, piiriületus aeganõudev. Ja korrapäratu. Piirivalvurid ootasid silmnähtavalt annetust, mina ei näinud, et keegi oleks teinud, aga kui üle piiri jõudsime Sierra Leone poolele (samas majas) oli muusika, Welcome hüüded, naeratused ja kast, millele oli kirjutatud !Christmas presents!. Iga kord, kui sinna keegi raha pani, algas rõõmus huilgamine. Panime ka Naeratuse jõud.

Meie auto meeste tugeva häälteenamusega me ametlikku laagrisse siiski ei jäänud, vaid sõitsime kohe Bureh Beachile, kus sai rentida toa hotellis ja kus pidi järgmisel õhtul toimuma rannapidu. Ja õigesti tegime. Öösel oli kellegi telgi kõrval tulistatud ja kelleltki üritatud asju autost ära võtta ja esimest korda kogu reisi jooksul sadas vihma. Ja seda korralikult. Seega, kes seal telkisid, said läbimärjaks

Enne kui oma hotelli jõudsime, tehti mulle see trikk, millest olin küll lugenud, aga mitte kogenud. Mingite ubrikute vahel jooksis (muidugi ei jooksnud vaid hirmutati, aga esimese ähmiga oli hoiatus meelest läinud) me autole kana ette. Peatasin auto. Kohalikud poisid tulid karjudes, et tapsin nende ema lemmik kana 😀 .. 😀 Maksis jutu järgi sada dollarit. Peale mõningat vestlust leppisime kokku hinnas- 3 eurot

07.11 Täna on rannas suur lõpupidu. Nagu juba mainisin, tulime siia eelmisel õhutul ja saime ka hotelli kohad broneerida. Päeva jooksul lisandus järjest autosid, kuigi ka öösel oli palju juurde tulnud. Budapesti stardist ei alustanud kõik autod ja kuigi oleks võinud arvata, et näeme B2B autosid pidevalt teel, oli võimalik valida palju erinevaid teid, et nii mõnigi päev möödus nii, et nägime ainult BB rallil osalevaid autosid ainult hommikul või õhtul, seega, kui vahepeal juhtusime nägema, oli täitsa tore. Ah ja muidugi, alati kohtusime riigipiire ületades. Aga nüüd peaaegu kõik, kes Sierra Leonesse jõudsid, tulid ka siia. Kui paljud neist ei jõudnud, sellist statistikat ei kuulnudki. Eesti alustanud autodest katkestas üks tehniliste probleemide pärast juba Hispaanias teised jõudsid lõppu. Kuigi autode tehnilisi rikkeid oli igasuguseid. Ka täna hommikul vahetati UAZ ikul siduriketas. Aivars ise vahetas. Nende projekt oligi selline -Sõita Sierra Leonesse ja müüa auto maha. Kuigi mitte ainult autojuhtidele vaid vähemalt enamusele eestlastest oli see auto armsaks saanud .

08.11 Peale lühikest ööund pidime olema kaheksast autodega rivis, et sõita üheskoos pealinna poole, mis asus 55 km kaugusel.