Süüriat olen teadnud riigina, kuhu ma mitte kunagi ei reisi. Pidevalt ebastabiilne olukord. Erinevad rühmitused, ISIS, rahutused naabritega. Nüüd aga istun lennujaamas ja ootan Istanbuli lendu ja sealt edasi lendu Beirutisse. Tänu reisigrupile Facebookis, tundub, et reis Süüriasse on võimalik, huvitav ning lisaks ka mõistlikult turvaline. Kuigi Eesti Välisministeeriumi lehel pole mitte isegi tekst, et ära reisi vaid kui oled seal, tule ära, otsustasime siiski ära käia

Meie esimeses peatusriigis Liibanonis tundub olukord kirjelduste järgi isegi hullem olevat kui Süürias. Beirutis oleme ainult kaks ööd. Aga, koroona, korruptsioon, augustis 2020 toimunud plahvatus sadamas, on kohaliku valuuta väärtust kiiresti kahandanud. Ainuüksi 2020 aastal kukkus kohaliku raha väärtus 90 protsenti. Suhe dollariga rekordmadalal tasemel. 1990-ndal, peale 16 aastast kodusõda oli olukord väga halb, aga praegune olukord on isegi kehvem. Hotellides on oma generaatorid, seega meie elu see ehk isegi väga ei muuda. Suure osa meie kohvrist täidavad käsimüügiravimid. Kuna puudus pidi olema absoluutselt kõigest, ostsime kaasa, et sinna jätta. Esmaspäeval tuli uudis, et Kreeka lennufirma peatas sinna lennud, kuna avastati, et lennuk on väliselt vigastatud. Sotsiaalmeedia väidab, et tegu on kuuliaukudega, valitsus eitab. Kohalikud valimised on järjekordselt edasi lükatud ja tsiviilrahutused tänavatel pole haruldus. Rehvide põletamine ja inimesed tänaval protestimas. Hetkel me ei tea isegi, kas me saame hotellist väljuda, kuna PCR test tuleb teha uuesti ka Beiruti lennujaamas ja vastuse saamine võib võtta kuni 24 tundi.

Kohal. Liibanon. Beirut.

17.01.22 Tundub, et nädalavahetusega on dollar oma väärtust tunduvalt muutnud. Ametlik kurss on umbes 1500 LBP ühe dollari eest, alternatiivsel ehk mustal turul on ühe dollari eest saadav summa mõne päevaga

kukkunud 34000-lt 23 000-ni. Põhjuseks pole mitte järsk majanduse stabiliseerimine vaid väide, et “Banque du Liban pumpab 200 miljonit dollarit turule,”. Pank on Lähis-Ida lennufirma aktsiate suuromanik ja antud firma on otsustanud jagada 440 miljoni dollari eest dividende. Ainuke aktsionär on Banque du Liban. Nii väidab kohalikud uudisteleht Al Anbaa.

Praegu pole veel sõnumit saanud, et tänaval liikuda tohime, seega ei tea, kuidas reaalselt rahavahetus toimib

Vaade rõdult.

Sõnumit ei tulnudki. Hiljem selgus, et uus uuendus, et tuleb ise kontrollida netist. Kõigil negatiivne.

18.01.2022 hommik

Täna kell 9 tuleb meile kohalik auto järele ja viib Süüria piirini.

Istun praegu hommikusöögilauas ja kõrval on laud täis soomlasi, viiekesi. Ütlesid, et töötavad siin ja külastasid Soome saatkonda , mis asub hotelli kõrval. küsisid kuidas tuli idee tulla praegu Liibanoni. Andry teatas selle peale rõõmsalt, et selleks, et minna Süüriasse. Selle peale vakatasid ja siis, et kas nad kuulsid õigesti ja kas see on üldse võimalik? Ja turvaline? Juba ise kaheldes ja soovides näha välja kindlamana, et ega me omal käel. Läbi reisibüroo ikka. “Ah, et seal on isegi reisibüroo?!” Eee… jah…. G.. T.., aga neid on mitmeid. Aaa a a a.

“No turvalist reisi siis, olen kindel, et see tuleb huvitav .. …. … “

Ise ikka ka loodan. Eile oli isegi kohalike liibanonlaste poolt sama reaktsioon. Lisaks veel, et kust sa tead, et see pole spam, kui netis suhtled. Et kui isegi naabrid räägivad nii. . . Midagi ju peab uskuma.

Liibanonist siis eile. Hoolimata, et corona testi vastuse tulemust polnud tulnud, otsustasime natuke ringi liikuda. Polnud täpsustatud, mida tähendab karaniin antud juhul. Kas peame olema ainult hotellitoas, hotellis või olema p.m kättesaadavad. Otsustasime, et viimane variant. Olime kaasa võtnud hulga ravimeid, et midagi omalt poolt jätta keerulise olukorraga riiki. Ravimid viisin Beiruti Ema ja Lapse keskusesse. Tänasid ja ütlesid, et teavad kellele ja kuidas anda, et lähevad õigesse kohta.

Kohalikega suheldes (väga lihtne suhelda) tekkis mulle selline üldmulje:

Enne kriisi algust 2 aastat tagasi oli min palk 1000 dollarit. Uhke rahvas. Välimus ja stiil on tähtsad. Peale plahvatust, kui kohalik nael pani erilise kiirusega langusesse, põgenesid kõige rikkamad välismaale ja need, kes jäid, teevad kõik, et hoida välisilme sama. St kohvikus käigud ja želee peas peab jääma, aga välisreisid, mis muidu olid 2-3* aastas jäid täiesti ära. Tõenäoliselt jutt siiski beirutilastest, väljaspool pealinna ikka keerulisem olukord. Kohalik taksojuht (alustasime sõitu kell 1 päeval) ütles, et me tal teine sõit ja 4 km sõidu eest läks maha arvelt ainult 3 eurot. Sõiduaeg umbes 15 min). Ütles, et raske on, et auto eest ja kütuse eest läheb maha dollaris, aga sisse tuleb kohalikus rahas. Toit ja auto ja järele ei jää midagi. Pidevalt puudu. Palk ka samamoodi, et osadele arvestatakse veel palka ametliku kursi järgi, mis tähendab, et kätte tuleb 50-75 USD kuus

Käisin vaatamas Beiruti ühte sümbolitest Raouche kaljumoodustisi Vahemeres. “The must” on seal kaljuserval kohvikus ka istet võtta ja midagi tellida. Klaasi veini ja pudeli vee eest tuli selline arve

Ütlesin arvet vaadates, et ma olen väga õnnelik, et mul kohalikku raha ka. Selle järgi läks mul maksma 5 dollarit. Ettekandja ainult naeris ja ütles, et jäi süsteemi vanast ajast sisse. (Tegelikult ka teiste kohtade tšekkidel sama kurss) Küsisin, et kuidas see on võimalik, loen uudiseid, kõik paha-paha, aga kohvikutes rahvast jagub. Ütles juba selle eelpool mainitud väite, et väljas käimise harjumusest on beirutilasel raskem loobuda, kui paljudest muudest mugavusest. Lisas veel, et liibanonlastel on see hea omadus, et nad kohanevad kiiresti. Et ei nuta taga minevikku, et noh kui olukord muutus, vaja välja mõelda, kuidas hakkama saada, aga nt vanal Euroopal on tõenäoliselt palju raskem muutuste korral.

18.01 õhtu

Täna siis see päev, kus ületasime piiri Liibanoni ja Süüria vahel.

Sõit piirini kulgeb sujuvalt. Kohvi peatus, Anti-Liibanoni mäestiku pildistamise peatus ja piiril kohal. Piirikontrollis teisi turiste ei näinud. Liibanoni poolel küsiti passi ja riiki sisenemise luba, mille kohalik reisibüroo meile organiseeris ja hommikul saatis. Kahe piiripunkti vahe oli juhi sõnul 10 km. Süüria poolel küsiti lisaks vaktsineerimistõendit või PCR testi ja töökohta. Viisamakse kohapeal 70 USD või 60 eurot ja tempel passi

Süüria piirilt Damaskusesse on umbes 50 km, mille jooksul oli 5 erinevat militaar-kontrollpunkti, kus kontrolliti kas dokumente või pagasit. Meie autojuht Mr Ahmed polnud silmnähtavalt esimest korda seda teed läbimas ja sõit möödus viperusteta. Lisadega käepigistused ja tervitused. Ainuke asi, mis meie pagasist erilist huvi pakkus oli Andry tempel “Travel Mode”. Sellest oleks ka ehk Eestis raske aru saada. Teepikkus Beirutist Damaskusesse on 115 km, aega kulus 4 tundi.

Hotelli luksuslikkus lõi meid jalust. Kolm erinevat ühendatud kahe-kolmekorruselist hoonet 17-ndast sajandist. Siserõdud ja -õued purskkaevude lauakeste ja vesipiipudega. Väga hästi taastatud ja väga puhtad. Lõhn ja värvid viisid fantaasia 1001 öö raamatusse. Kohale jõudis ka reisifirma omanik koos kaaskonnaga: “Rõõm, et kohale jõudsite” – meil ka suur rõõm kohal olla, tänan teid kannalikkuse eest (Küsisin Eestis olles võimalust kinnitada reis siis, kui saame Eestis negatiivse PCR testi, mis tähendas ainult paar päeva enne reisi algust neile). “Teretulemast,” “Teretulemast”, “Ahlan wSahlan”- “Ahlan biik”- “Meil siin Covidit pole.” Naer. Numbrid väga väikesed. -“No väga tore!” Tasusime kokkulepitud summa kogu reisi eest sularahas, saime kingituse, Naeratused, naeratused, naeratused. 15 minutit toas värskendust, firma giid meid juba ootamas ja linna avastama.

Damaskus on üks vanemaid pidevalt asustatud linnasid maailmas. Vanim pealinn maailmas. Elutegevusega seotud jälgi on dateeritud 9000 aastat eKr. Asustamisajaks loetakse 3 saj. eKr. Islamis tähtsuselt neljas linn. Kõrgus merepinnast u. 700 m. Giid juhatas meid läbi rahvast tulvil tänavate. Igal hoonel oma lugu. “See piirkond on 16/17 saj majadega, siit kõndis Apostel Paulus, mida on kirjeldatud esimeses testamendis. …

Andry jaoks siiski kõige olulisem postkontor. Läbi tänavate ja peatusega mosseede ja teiste vaatamisväärsuste juures me ka sinna jõudsime.

“Kahju küll, aga kaks aastat tagasi peatati postiteenus teiste riikidega ”-“Aga registreeritud post”- “See ka”- “Aga…..” Andry pakkus välja erinevaid võimalusi, aga ei. Lõpuks sai kokkuleppe, et ostab margid, kleebib kaartidele, need tembeldatakse ära ja ta saab saata ümbrikus mõnest naaberriikidest. St, et homme tuleme tagasi.

Veel natuke jalutamist ajaloolistel tänavatel ja oivaline õhtusöök kohalikus restoranis. Lambatoitude valik suur ja oivaline. Maitseid tulvil. Giid ütles, et üks parimatest restoranidest Damaskuses. Tripadvisori järgi polnud, aga enamus sealsetest kommentaaridest kuulusid 10 tagusesse aega.

Tagasiteel hotelli vajus kogu tänav korraga pimedusse, siis hakkasid surisema generaatorid ja üksikutesse majadesse ilmus väike valgus. “Meil siin reegel 4+2, st kaks tundi on elektrit ja neli mitte. Paljud majad ja poed on muretsenud endale generaatorid, et kogu aeg oleks elekter või laevad akusid siis, „Jaajah“ kui riiklik elekter on olemas . Mul läheb pidevalt meelest, kus piirkonnas millal on”, rääkis giid. Polnud palju minna ja hotelli leidsime ka pimedas üles. Hotellis on väikeste katkestustega pidevalt elekter ja enamasti ka Wifi.

19.01.2022

Hommikusöök. Lauake kata end. See valik toodi meile kolmele hommikusöögiks lauale. Peakokk käis veel lisaks laua juures näitamas, mis millega ja kuidas suhu panna, et eriti maitsev oleks.

Päev möödus täis ajalugu, lõhnu ja maitseid. Kõige vägevama mulje jättis Umayyad mošee. Üks vanimatest ja suurimatest mošeedest maailmas. Aastatel 705–715 pKr ehitatud mošee asub 1. sajandil ehitatud Jupiteri Kreeka templi kohas, millest hiljem sai Ristija Johannese kirik ja hiljem mošee. Mošee sees on pühamu, kus väidetavalt on ristija Johannese pea. Seest oli kaunistatud rikkalikkude mosaiikidega, millest osa siiani alles ja mille ehitamisse värvati kõik tolle aja oskustöölised, umbes 10000 meest.. Kuigi pole kaugeltki kõige säravam mošee, mida näinud olen, mõjub ta väga võimsalt ja ilusalt.

Giidiga läks jutt turistidele. Kuna riik on avatud olnud turistidele alles umbes kuu aega, on meie giidil olnud juba kaks erinevat juhendamist. Üks üksik Saksamaalt ja paar Sloveeniast. Kõige paremad turistid oleksid tema sõnul riigile palverändurid, kelle tagasitulekut ka oodatakse. Reeglina nad peatuvad kohapeal mitte paar päeva kuni nädal nagu meiesugune turist vaid 3-5 nädalat. Giid lootis, et ka see muutus toimub lähikuudel. Siiski nendega maadega pole veel rahu sõlmitud: „Jordaania sõlmis ka Israeliga sõbralikud suhted ja ka sealt pole hetkel oodata.“.

Tänu Mati tunduvalt maisemale huvile saime järjekordselt kinnitust moslemite peremudelist. “Nii et, mitu naist siis võib olla,” pärib Mati keset giidi hoogsat juttu kohalikust kultuurist. Bilal jääb hetkeks vait. Silmis tekib teine säde ja hakkab rääkima: “No sellega on nii, et iga naine, et iga naine …… on iga mehe, et kõik naised on kõikide meeste jaoks absoluutselt ligitõmbavad….”. „Jaajah“, noogutab Mati julgustavalt. Et muidugi on nii, et moslemitel on lubatud neli naist.” „Jaajah“, noogutab Mati hoogsalt kaasa. „Kui esimese naisega kõik ei sobi, siis võid võtta veel ühe.“ Just-just, aahah!“ kõlab Mati poolt julgustavalt. „Aga sellega on nii, et kui ostad ühele naisele ehte, pead ostma ka teisele, kui ostad ühele naisele auto, pead ostma ka teisele…“ „Nooh, ah..,“ kõlab nüüd juba mitte nii entusiastlikult Mati suust, „no siis pole vaja!“ Hiljem turul võis erinevate asjade kohta kuulda Mati seletust: „Üks naine, üks kilo pipart. Üks naine-üks magnet. Pole vaja mitut, üks on hea!“

Meie hotell Beit Alwali asub vanalinnas. Kuna siiani ainult giidi sabas kõndinud, aga jäi mulje ja ka lugesin, et tegelikult turvaline. Küsisin ka retseptsioonist üle. Öeldi, et täitsa ok.

Kell oli üheksa läbi kui välja astusin. Mitte nii inimeste rohke kui päeval, aga siiski inimesi jagus. Jalutasin mööda käänulisi põiktänavaid ja üritasin mitte ära eksida. Kohati pimedad, kohati plinkivalt valgustatud. Mitmed kohad nagu avatud kioskid suunatud letiga tänava poole ahvatlevalt toitu-jooki pakkumas. Kui läks paari müüjaga jutuks, kust pärit, öeldi rõõmsalt naeratades, Ahlan wSahlan (Oled teretulnud) – Shukran (tänan)

20.01.2022

Uudistest: ISIS ründas riigi kirdeosas asuvat vanglat, kus viibis umbes 3500 relvarühmituse liiget. Sealhulgas mõned juhid ja umbes 700 last/noort. Üle saja hukkunu. Washington Newlinesi instituudi analüütik Nicholas Heras ütles, et relvarühmitus võttis vangla sihikule, et suurendada enda võitlejate arvukust.

Hommikusöögil kõrvallauas istus üks naine, kes tundis huvi, kuidas ja mitmekesi me Süüriasse tulime. Kuuldes, et oleme turistid, küsis üle, ei uskunud kõrvu. Tema on olnud siin peaaegu nädala. Töötab ühe heategevusorganisatsiooni jaoks. Ei teadnud võimalusest, et turistid siia saavad ja veel üllatavam, et neil piisavalt turvaline. Kuigi nädal aega siin olnud, polnud veel midagi näinud. Claudia. Leppisime kokku, et kohtume järgmisel õhtul, kui Krak des Chevaliersist tagasi jõuan.

Linnaliikluses on minu jaoks arusaamatud liiklusreeglid. Ruumi autode vahel ei ole ja kui ristmikule tahad sõita, pead selleks märku andma ristmikule sõites. Punane foorituli on aga siiski keelav. Jõuame pommitatud majade juurde linna servas. Bilal ütles, et nii lähedale jõudis ISIS ja siin valitsusväed nad peatasid. „Meil on praegu väga hea valitsus. Kool on tasuta (kohustuslik 9 klassi), meditsiin on tasuta, vaata need teed- kõik on korras. Samasugune mitme-realine kiirtee jookseb Iraaki, Beirutissse, Ammami. … Praegune valitsus teeb tõesti palju oma riigi ja inimese heaks. Meil on hea valitsus. Kõik oleks veel parem, kui Israel meile Golani kõrgendiku tagasi annaks“

Aeg jaguneb kaheks. Enne 2011 ja pärast. Tihti ja mitte ainult meie giidiga suheldes jookseb läbi just selline väljend ja ikka jälle refrään. Mõtlen vahetevahel, et Eestis enne ja pärast tähistaks praegu aega enne koroonat, aga siin on vahepeal möödunud 10 aastat.

Rääkisin ühe 24 aastase noore mehega Homsi lähedal olevas hotellis retseptsioonist, kes aitas mind internetiühendusega. Tahtis väga aidata ja jagas oma telefoniga netti. Näitas fotot oma perest ja pruudist. Uhkusega. Selgus, et tema kristlane ja pruut moslem ja kellelgi sellega probleeme pole. Küsisin, kas töötab iga päev. Ütles, et siin iga päev ja tal on teine töökoht ka. Kokku 12 tundi päevas, aga raske on. Ja seda kõike naeratades. Ütles, et õppis turismi ja hotellimajandust, aga hetkel selle äriga hästi pole. Ütles ka, et usub, et läheb paremaks. Kui soovisin tasuda tema interneti kasutamise eest, ei tahtnud vastu võtta. Sarnast suhtumist kohtasin palju. Tema jaoks enne aeg oli siis, kui nad perega elasid Homsis. Aga nii palju naeratusi on harva näha. Ja seda kaugeltki mitte meile vaid pigem omavahel.

Esimene peatus oli Saidnaya Kreeka õigeusu kloostris. 1500 m kõrgusel merepinnast asuv Kreeka õigeusu nunnaklooster on üks vanimaid maailas. Saidnaya jumalaema kujutatud väga sarnaselt meie oma Pühtitsa jumalaemale. Legend räägib, et Bütsantsi keiser Justianus jälitas gaselli ja kes praeguse kloostri kohapeal muutus Neitsi Maarjaks. Unenäos nägi Julianius ka kiriku disaini. Ehitusaastaks nimetatakse 547. Palveränduritele väga tähtis koht. Läbi aegade on lugusid imelisest tervenemisest, millest mõned on kirja pandud tervenejate enda poolt. Spetsiaalselt keerati meie jaoks lukust lahti nii kirik kui ka väike klooster, kus asub pühamu kõige tähtsam imettegev ikoon. mõne ruutmeetrine ruum oli tihedalt täis ikoone erinevatest sajanditest. Vana nunn, kes ukse lahti keeras ei jätnud meid muidugi tillukesse ruumi üksi ja köhis lakkamatult. Nendes jahedates ruumides oli see pigem ootuspärane. Korra käis pea läbi mõte praegu levivast viirusest, aga uudishimu oli suurem.

Kuna öö oli olnud jäine ja väga lumine, siis viimase otsa mäkke kõndisime. Autol olid suverehvid. Ei oodanud Süürias nii külma ilma.

Teine, aga vägevam käik oli Maaloulasse. Maaloula on vastu kaljut asuv linn, mis on Damaskuset 60 km kaugusel. Legendi järgi elas ja suri siin püha Thecla ja tema pühamu on sajandeid olnud palverännakute koht.

Õigupoolest see koht ei pidanud kuuluma meie kavasse. Juba Eestis oli plaan lisada koht meie sõidule, kuna väga suurt ringi lisaks ei teinud. Tähelepanu tõmbas ta aga mitte palverännakute pärast vaid lähiajaloo ja keele tõttu. Maaloula on läbi ajaloo olnud piirkonnaks, kus moslemid ja kristlased on väga sõbralikult koos eksisteerinud. Septembris 2013 tungisid külla terroristid ja tapsid ja piinasid kristlasi, lõhkusid kirikuid ja rüvetasid laipu. 13 õigeusu nunna rööviti ja võeti pantvangi. Palju koledaid lugusid tuleb sellest ajast. Sama raske kui koledad surmad, on kohalike jaoks olnud usalduse kaotus, kuna osad moslemid külast toetasid terroriste. 2014 aasta aprillis vabastati linn Süüria armee poolt.

Meie soovime külastada mäe otsas asuvat Sergiuse kloostrit. Maaloula piirkond on ainuke, kus räägitakse aramea keelt- keelt, milles rääkis Jeesus. Emakeelena siinsetel lastel esimene, araabia keel lisandub alles koolis. Bilal ütleb, et kui meil veab, võime ka aramea keeles palvet kuulda. (Vedas. Isa Toufik oli juhuslikul kohal luges meieisa palve). Mööda kitsast lumist kanjonit jõudsime lõpuks mäe otsa, kus maha jäetud 5*hotelli (oli terroristide peakontoriks) kõrval on väga hästi restaureeritud Süüria enda märtrite Sergiuse ja Baccuse klooster (615-625). Hävitatud ikoonide asemel on originaalsuuruses fotod hävitatud ikoonidest. Kaks originaalikooni jäid jäid imekombel alles. Osa on ka viimasel ajal annetusena kingitud. Isa Toufik tuli meid uksele tervitama. Minu imestuse peale kiirest restaureerimisest ütles naerdes, et kõik Sergeid üle maailma annetasid ja nii saadigi restaureerimise jaoks rahad kokku. Bilali nähes läks eriti rõõmsaks. Kallistused-tervitused. Polnud üksteist sõjast saati näinud. Bilal hiljem kommenteeris, et kristlike kirikutega on hästi. Toetused tulevad välismaalt. Taastatakse. Aga moslemite pühakohad…. nende riikidega, kus toetus võiks tulla, pole hetkel head läbisaamist.

Turiste on muidugi viimastel aastatel vähe, aga ikkagi käib. Eelmisel aastal on käinud kolm eestlast, praegusel siis vähemalt kaks.

Pimedas jõudsime hotelli, kus ootas juba kohalik doktor, et teha PCR test, et saaks ületada piir Jordaaniasse. Elektri ja interneti olemasolu hotellis ebastabiilsem kui pealinnas, aga siiski olemas

21.01.2022

Hommikusöök hotellis on väiksema valikuga, aga maitsev. Personal pigem hooliv ja armastusväärne kui teenindav. Olete külalised. Pakume parimat.

Mati helistas. On vahepeal Eestisse jõudnud. Tee Damaskusest Beirutisse võttis palju kauem aega, aga lennule jõudis. Lumehanged ja jää. Ekstreemsed teeolud, mis sellel teel olid väga haruldased.

Nüüd lõpuks külastame Krak des Chevalliersi. Algselt ristisõdijate loss. Üks tähtsamaid säilinud keskaegseid losse maailmas. Tänan giidi sellise suurepärase organiseerimise eest, et “broneeris meile terve lossi.” “Teie jaoks muidugi eriti luksuslik võimalus, aga meie jaoks turistide vähesus kurb,” tõdes giid.

Viimases sõjas sai loss suhteliselt vähe kannatada, kuna ISISe ja valitsusvägede vahel sõlmiti leping, ajal, kui ISIS oli juba kindluses.

ISISe jälgi on näha igal pool meie teel põhjapool Damaskust. Bilal räägib, et valitsus on lubanud andeks anda ka terroristide poolel võidelnutele. Juhul kui nende kätel pole verd. Kui veri on, siis lähevad kohtu alla: “Ja põgenikud. Ainuüksi Türgi piiri taga on 3 miljonit Süüria põgenikku. Valitsus ei oota euroopa turiste vaid põgenikke kodumaale tagasi no ja muidugi palverändureid.” Kuna eelnevalt rääkisime, et sõja puhkedes viidi kogu tööstus naaberriikidesse ja tööd pole, siis küsin, et mida nad siin tegema hakkavad, kui tagasi tulevad. “Põllumajandus,” ütleb Bilal. “Kõik sellel alal jah töötada ei taha, aga põllumajanduse on see, kus tööd jagub. Muld on meil rikas. Vaata, kui meil siin iga peotäis mulda on 5*, siis mida kaugemale seda lahjemaks. Türgis juba neli ja vaata Antarktikat! Seal null”. (Meie meediast on käinud läbi, et kahjuks põllumaa on suures osas keemiarelvade poolt kahjustatud.)

See kirjeldus on tegelikult pikem, aga mis puudutab mulda, ajalugu või araabia keelt, siis nendest rääkides läheb Bilal väga kirglikuks. Ajalugu, kultuur, matemaatika, keemia…. kõik algas siit.”

Bilal on olnud 25 aastat giid ja lisaks ka Itaalia keele ametlik tõlk. 1984, kui sõjaväes teenis, sõitis tank miinile otsa (tegelikult ütles, et plahvatas). Peale seda oli pikalt haiglas ja kui välja sai, oli raske leida kodus elule mõtet. Depressioon. Läks Itaaliasse. Elas seal 8 aastat ja õppis ülikoolis itaalia keelt. Elas mõnda aega ka Kanadas, aga tuli siiski koju tagasi. Võttis naise ja neil on kolm last. Vanim poiss 30, õpib arhitektuuri, lisaks 2 tütart.

Teel lossi ja sealt ära sõites olid ka kontrollpunktid nagu mitmel kohal teel. Giidil on kaasas värviliste templitega paber, mille ta iga kord esitab. Mõnikord küsitakse lisaks passe, aga valvepunktid on alati möödunud sujuvalt. Naeran Bilalile, et see on nagu GPS süsteem, et kaardil näha, kus me asume. Bilal ei naera. Ütleb, et muidugi: valitsus ja Mr President teavad, kus me asume. “See on teie enda turvalisuse huvides ja mitte ainult turvalisuse. Kui on teada, et turistid tulevad siiakanti, siis sadetakse siia rohkem toitu ja kütust. Näiteks, kui me eile siia sõitnud poleks, oleks teid koheselt taga otsima hakatud. President toetab ka kohalikke. Kui neil pole tööd ja toitu, siis saadab.” Ilusti öeldud. Lihtsate lausetega.

Mr President tundub meid tõesti jälgivat. Fotode tihedus temast igal pool, on uskumatu. On suuri ja väikeseid, Naeratavaid ja tõsiseid. Poodide ustel, teeservas, autodel jne.

Homsis on tõesti suured kahjustused. Pommitatud piirkond on suur. Inimesi sel ajal majades enam polnud. Mässuliste pommitusjäljed, tegid enda ja valitsusvägede vahele puhvertsooni. Bilal ütleb, mõnikord teevad perega Damaskusest Homsi väljasõidu. Vaatavad varemeid, külastavad kommipoodi ja tagasi. Kommipoodi meie ei pääse. On reede. Puhkepäev. Osad poed lahti, aga mitte kõik. Üks kohalik ütleb, et ISISt toetavad Türgi, USA ja Saudi-Araabia valitsused. “Raha saavad. Ja palju. Nad ju palgamõrvarid Üle 1000 dollari kindlasti kuus.” Olen vait. Poliitikast küll tahaks rääkida, aga ise teemaks ei võta. Viimase kümne aasta konfliktides on liiga palju tsiviilisikutest kannatanuid, mida mõlemad pooled ohvriks tõid. Lisaks olen tähele pannud, et giidi poolt Eesti nimetamine Venemaa naabriks toob lihtsamalt passid kontrolli käest tagasi, kui Eesti nimetamine põhjamaaks.

Teel Damaskusesse üritame mitmes bensiinijaamas saada kütust. Järjekorrad bensiinijaamade taga on väga pikad. Pikim, mida nägin oli umbes 70-ne autoga. Bilal kaob autost ja tuleb tagasi öeldes, et neil on, aga ainult natuke kohalikele või, et neil praegu pole. Tõenäoliselt pakub ta musta turu hinda, aga ikka pole. Ühes kohas veab ja saame 10 liitrit. Sellega veame Damaskusesse välja. Damaskuses läheme enne hotelli veel ühte bensiinijaama. Tõstab väga kindlalt bensiinijaama ees olevad teetõkked eest ja sõidab järjekorrast mööda. Viidates meie poole, et näe, Eestist, vehkides templitega paberiga tõmmatakse läbi mitme auto avatud akende voolik tanklaautomaadist meie auto kütusepaagi avani. Keegi järjekorras ei protesti. Tundub, et on võrdsemaid….

Uuesti Damaskuses. Damaskuse erinevad ärid

Õhtusööki sööme hotellis. Loen Andryle ette Eesti meedias ilmunud artikleid Süüriast. Eesti keeles. Ilma ühtegi nime nimetamata, asendades need teiste sõnadega. Meie laua ümber tiirutab aga lakkamatult restorani ettekandja, et tekib absurdne tunne, et üritab pealt kuulata. Tegelikult arvan, et tegu siiski kohaliku pealetükkiva viisakusega.

Kirjutan Claudiale, et tagasi. Ütleb, et on hotellis, ja et ühel tema töökaaslasel, kellega ta lõunatas kaks päeva tagasi, diagnoositi korona. Claudial küll sümptomeid pole ja ta teeb kiirtesti, aga tahab olla vastutustundlik ja annab mulle teada. Mind ei sega, kui kiirtest negatiivne. Saame kokku.

Veini taga räägib, et kui praegu suhtleb oma firma filiaalidega, palutakse maha vaikida, et ta Süürias on. Sama arvasid minu uued sõbrad Liibanonist, et Süüriasse ei saa reisida, kuna muidu on pass rikutud ja Euroopasse hiljem keerulisem reisida. Claudia räägib veel, et ühe kohaliku töökaaslase vanemad, kes on kogu elu olnud raamatupidajad riigifirmas, said riigilt 30 eurot toetust, kui nende maja sõjas hävines. Mitte midagi rohkemat. Õnneks oli neil linnast väljas maal mingi suvila moodi elamine, kus võimalik elada. “Kujuta ette, kogu elu riigi heaks ja nüüd pole neil midagi”. Oli rääkinud ka meie hotelli direktoriga, kes aeg-ajalt liigub hotelli ruumides naeratades ringi ja uurib, kas veel midagi teha annab, et meie siinolemist meeldivamaks muuta. Tal ka kolm last, kõik edukad, elavad välismaal erinevates riikides. Külastama ta neid minna ei saa, kuna passi pole. “Ja miks nemad ise ei tule?”-“Neil pole ju aega!”

Ongi enam vähem kõik. Järgmisel päeval tagasi üle piiri.

Lisan veel, et soovisin Maaloula kloostrist endale midagi mälestuseks ja valisin magneti Jumalaemaga. “Ei, see on püha Rita, itaalia pühak, ütles isa Toufic.” No ja mis murega tema poole palvetatakse? “Ebatõenäoliste soovide täitumiseks”, ütles ta. Ebatõenäolisena kõlas võimalus Süüriasse reisida veel paar kuud tagasi.

Kirjutasin järgneva teksti 23.01.2022 hommikul Liibanonis, kuigi plaani järgi pidime olema Jordaanias. Siia julgesin postitada alles jaanuaris 2024

22.01.2022
Täna on Süüria viimane päev. Hommikusöögi laud sama rikkalik ja imeliselt täituv nagu igal hommikul. Bilal tuleb meid saatma ja soovib kena reisi. Kalli ja põsemusi.
10:00 start.
Autojuht sama, kes meid Liibanoni piirilt peale korjas. Asjalik. Ühist keelt oskame vähe, aga suhelda aga soovime mõlemad
Tee äärest ostame apelsine. „Problem with food. Syria oranges. 2000 (70 senti) 1 kg. Citrones 1 kg 6-7000. Koroona, vitamine C. Russia buys all, no food in Syria.” Koht, kust meie apelsine ostame on 3000/kg, st umbes euro.
2 kontrollpunkti on teel Jordaania piirini. Liibanoni piirilt linna oli neid 7-8. Põhjuseks ütles juht, et Liibanoni piir ei pea. Jalutatakse üle, aga Jordaaniasse nii ei saa. Tõesti, tulles Süüriasse Liibanoni poole peal olid suured alad täis põgenike telke.
Mitmetähenduslikud käepigistused kontrollpunktides meie autojuhi ja kontrollpunkti kontrollija vahel vahetades mitte ainult tervitusi ja sõit möödub sujuvalt. Umbes 10 km enne piiri näitab kauguses olevat linna. „Daraa. Very bad. No our mr president Assad. Dangerous. Russia. Israel. …Highway-safe“.
Daraa piirkond on olnud alates 2018 aastast erinevate valitsusvastaste rühmituste võimu all. Kiirtee möödub umbes kilomeetri kauguselt linnast. Siin on teeservast kadunud Mr presidendi pildid ja teeservas olev hotell ja söögikohad on maha jäetud, mitte nagu teiselpool Damaskust teel Homsi.
Jõuame Süüria piirile, üks kontroll, siis järgmine, siis kolmas. Milleks neid nii palju, ei saa aru. Ahmed, meie autojuht ütleb järjekordselt, et 10 min ja kaob koos passidega 45-ks minutiks. Süüriaga kõik.
Nüüd Jordaania piir. Tunduvalt puhtam ja ilusamate hoonetega. Esmalt PCR test valges telgis, mille eest oleme ettemaksu teinud, siis autoga pagasi kontrollimiseks järjekorda.

Kuigi meie ees on ainult üks auto, ei liigu järjekord. „Problem with Jordan border. Maybe 2 hours, maybe 4. 8 am open 7pm closed. all checking. All. If test positiv-no Jordan“. Lõpuks jõuame siiski kontrollimisele. Kõik asjad autost välja, auto läbivalgustamine ja siis veel asjade üksikasjalik kontrollimine. Tehtud.

Ahmed pargib auto kohviku ja valuutavahetuse vahele. Ootame. Ootame veel. Siis tuleb infoga „Problem .Mr Andry test. Me and you ok, but Mr Andry…“ Mis ta on positiivne või? „Nonono. New test 45 minits and and ok. Inshallah. Kel shi tamem.“ See viimane väljend jookseb ikka meil läbi. “Kõik on kõige paremas korras”. Peale tema rahutu tooniga tehtud kõnet või kui kontrollpunktist tagasi tulles rahutu tundub, siis küsin „Kel shi tamem?“ ja tema alati koos rahustava žestiga vastab „Kel shi tamem“.
Tunni aja pärast kutsub meid kaasa ja jalutame meditsiinitelki tagasi.
Arvasime, et peab uue testi andma. „Madam Maret and Mr Ahmed negative, Mr Andry, sorry to say…..”….“ What now?” Ehk uus test? “Ei, me kontrollisime kaks korda. Kahtlust pole.” No mis siis nüüd. “No meie ka ei tea.” Kutsutakse politsei. Kõik naeravad. Keegi maski ei kanna. Küsin: “What, what?”. Keegi kommenteerib, et ah meil oma nali, et Mr Andry oleks pidanud õlut enne piiri jooma, siis oleks negatiivne.
Mis siis nüüd? No keegi ei tea. Juhatatakse mind Jordaania piirivalve immigratsiooni kabinetti.
Seal tõesti mõni üksik kannab maski, aga lõua all. Keegi ees ei kanna. Mr Andry oodaku väljas. Õues. Väljas umbes +7.
Pealik on tähtsa hoiakuga vuntsidega suur mees. Ütleb, et meil siin seadus selline, et Mr Andry riiki ei saa. Aga mina olen teretulnud.
No mismoodi? Me ju koos. Ja auto üks.
-No siit saab ka taksoga Ammani. Ja ega ma ometi Süüriasse tagasi plaani minna. Kas ma üldse tean, mis seal toimub. Sõda ju.
Noh jah. Midagi ikka tean. Ma tulin sealt. Igal pool sõda ei ole.
-Midagi sa ei tea. No ära mine tagasi. Ohtlik on,
aga Andry?
-No Mr Andryga teine lugu. Tema positiivne. Tema tagasi.
Aga ta ei räägi ju ei araabia ega inglise keelt.

Naerupahvak.

-Mis siis teha. Siis keeruline jah.
Aga vot nii on. Pead otsustama mida teed.
Lähen Andryga õue rääkima.
Pahhpahhpahh
Andry tahab, et ma Ammani läheksin, et küll ta siin ise saab. Räägin nii Jordani kui Süüria poolse reisifirmaga. Miskipärast arvasin, et kui piiril, siis Süüria pool jätab meid üksi. Mitte, et eelnevatel päevadel vihjet oleks olnud, aga suhtleme telefoni ja WhatsAppi teel. Ka nemad ütlevad mulle, nagu mina sellele vuntsidega mehele, et lähen-ei lähe, et mine, ära mine. Jälle uus kõne ja uus otsus.
Süüria poolne reisifirma ütleb, et meil ju viisa läbi. Me ei saa tagasi.
Siiski tuleb mingi hetk sealt arvamus, et ehk ühega lihtsam. Lubavad mulle organiseerida Ammanini auto ja Andry läheb koos juhiga Süüriasse tagasi.
Kuhu?
-No paistab.
Lähen passi vormistama. Maksan viisaks 60 dollarit ja saadetakse tembeldama.
Siis tuleb Jordaania poolne kõne, et ärgu ma tulgu. Süüria tegeleb lahendusega. Võimalik võibolla saame isegi koos kuhugi….
Just olin passi andnud tembeldamiseks. Tahan passi tagasi. Passikontroll ei anna, et milles probleem, kutsub järgmise ülemuse.
Üus seletamine. Hukkamõistvad pilgud.
Viisa tühistamine.
“Aga sa ikka aru saad, et raha sa tagasi ei saa ja kas ma olen ikka täie mõistuse juures, et tagasi Süüriasse lähed.”
Ütlesin, et otsus kindel. (Mitte esimest korda) kaovad kõik ära. 10 minuti pärast ilmub see teine ülemus minu passiga välja ja viib mind vuntsidega bossi juurde. No tõesti, jälle tema? Ainult mitte sinna!
Mind jälle nähes ajas ta end täies pikkuses laua tagant püsti „jälle sina!” röögatas. No tõesti. Ma tegelikult pole harjunud, et inimesed vihastavad mind nähes. Teised kaks, kes ruumis kehitavad õlgu. Boss istus tagasi.
No ega ma täie mõistuse juures vist nende jaoks tundunud, aga mis vahet. Ütlesin, et nii on! (lõppude lõpuks olen ju naine ja võin ümber mõelda- seda ma neile ei ütle, tegelikult isegi ei mõtle, proovin enda jaoks helgemaks situatsiooni teha, asi ju naljast kaugel.) Istun ja ootan vuntsidega mehe otsust.
“Aga raha sa tagasi ei saa.”
No tean-tean. Raha pole ju oluline. Hämardub. Andry väljas külmetab. Näen teda uste vahelt vilksamisi, meie vahel koridor ja suur saal, Süüriast ostetud tutimüts peas, proovib kaugelt sisse piiluda. Tema seal õues täiesti teadmatuses.
Vuntsidega mees on mu passi kõrvale lükanud ja tegeleb teistega või teiste paberitega. Lõpuks haarab mu passi, virutab sinna templid. Kui kätte saan, juba uksest väljas, ütlen, ilusat õhtut ja ehk näeme varsti jälle.
Tegelikult ka, ei tea ju.

Väljas on täiesti pimedaks läinud. Uus sõit Süüria piiripunkti poole. Miski 500 m on piiripunktide vaheline ala.
Üks kontroll, siis teine, siis pargime mingi madala maja juurde. Käsutatakse autost välja. Viiakse väiksesse tuppa, kus on kaks vana diivanit vastastikku nende vahel madal laud koos konisid täis tuhatoosiga ja üks teeklaas. Ühes nurgas madrats põrandal, teises väike laud koos mõnede paberitega ja pastakaga peal, kolmandas kitsas metallist kapp, kapi uksed pärani, mingid riided kapi põhjas. Õhk suitsune. Kaks meest. Plätudes. Noorem, umbes 28, pika habemega, teisel ehk viiepäevane. Näevad välja nagu ebameeldivates Süüria videodes.
“Kel shi tamem”, (Kõik on korras) ütleb juht mulle vaikselt.
Ütlen võimalikult rõõmsalt kahele kohalikule “Masa’lhiir”, vastavad heatahtlikult naeratades “Masalnuur” (tereõhtust-tereõhtust) ja suunavad käega diivani poole. Istume Andryga kõrvuti, Ahmed üle laua teisel pool. Maski kanname ainult meie. Vaatavad passe ja räägivad midagi araabia keeles. Autojuht viskab pingutatult araabia keeles nalja, või vähemalt ütleb midagi, mis neid lõbustab. Naeravad. Saan aru mõningatest sõnadest. Ei tundu pahatahtlik.
Kirjutavad passidest midagi maha. Noorem küsib WhatsAppi numbrit. Naeratan ja noogutan rõõmsalt. Muidugi annan. Kas on valikut? Teine üritab Andrga suhelda. “Astonia, dallar? Auro?” Andry õnneks ei saa aru, et küsitakse raha ja kehitab õlgu.
Juht midagi veel räägib nendega. Tundub smalltalki moodi
Naljad said otsa tik tak, tik tak.
Küsin juhilt, mida ootame. Mr Khal. New test. Midagi ei saa aru.
Tiktak tiktak
Juht saab oma telefoniga netti, alles nüüd tuleb pähe küsida, kas saab jagada. Jaa, muidugi. (Kuidas ma alles nüüd selle peale tulin?) Kirjutan Khalile, et mis toimub. Kirjutab: “Olge kannatlikult, oodake!” Organiseerib uut testi. Istume edasi. Mu WhatsAppi tuleb sõnum habemega tüübilt. “Ma olen su uus sõber. See on minu number” on seal kirjas. Habemega tüüp naeratab. Üks esihammas on puudu, ülejäänud väga valged. Ütleb midagi. Autojuht tõlgib, et tuleb Eestisse. Noogutan naeratades. “Teretulemast,” mida ise igal pool kuulen mulle öeldavat, suust välja ei tule. Tiktak-tiktak. Noorem habemik sosistab midagi juhile, ise meid silmanurgast jälgides. Juht vastab midagi neutraalse häälega ja raputab aeglaselt pead. Tüüp väga rahul ei ole, aga läheb istub laua taha tagasi.
Tiktak tiktak
Ütlen Andryle, et toon ehk autost kommi lauale. Andry arvab, et parem mitte, et ärgu ma parem liialt liigutagu. Tahaks fotosid teha, aga et see mõte on halb, saan isegi aru.
Tiktaktiktak
Võtan oma raamatu vahelt araabia keele õpingu lehe.
“Minu õe pükstel on tasku,” ütlen araabia keeles veerides.
Kõik jälle rõõmsad. Minu hääldust parandatakse. Uuritakse mu lehte. Heakskiitvad noogutused.
Lõpuks auto hääled õues.
Sisse astuvad kaks suurt meest. Maskid lõua all, mitte ees. Vaatavad Andryt. Jälle sama jutt: autojuhilt neile, et minul ja temal negatiivne ja Andryl positiivne testi tulemus. Mõningad sõnad tuttavad, mõned mõtlen ise juurde. Võtavad meie passid ja viipavad. Õues ootab vilkuritega kiirabiauto. Istume siiski koos Ahmediga tema autosse ja hakkame neid kihutades pimedas Süürias jälitama.
Ühel momendil hakkab meie juht laginal naerma. “You first time in Syria. Tourist…and now…” Naer vabastab. Naerame ka.
Pärast paarikümneminutilist kihutamist jõuame linna.

Pargime haigla õuele. Kaks kiirabiauto meest täpsustavad Andry peale viidates. “Eduard?” Mina, et ei, Andry, Eduard on passis Andry isanimi. Tundub, et pole tähtsust. “And you- daughter, friend? Friend?” “La,” ütlen “zozha. Wahed zozha” (Ei. Naine. Ainuke naine.) selles kontekstis vist sõna “ainuke” reeglina ei kasutata. Lubatud neil ju kuni neli naist. Naerupahvak. Kui naeravad, siis ju kõik hästi. Mõelda vaid, ma oskan isegi araabia keeles nalja teha.
Vastu tuleb prillidega doktor. Hõlmad lahti, rind karvane, aga valge kittel seljas. Ei mingit maski. Viipab meid endale järele tulema.
Läheme keldrisse. Valged kahhelkivid seintel, erinevates hunnikutes mingid pakendites meditsiinitarbed, põrand must, hull rotihais.
“Eduard?” Viipab Andryle ja kirjutab ise samal ajal midagi katseklaasile. “Andry,” täpsustan mina. Rehmab käega, nagu, et mis tähtsust sel on.
Võtab ninast proovi, torkab katseklaasi ja rehmab käega “Go”
Õues ootab meid närviliselt Ahmed. Istume kiirelt autosse. Doktor enda omasse. Kihutame tema järel läbi linna mingi ristmikuni. Doktor peatub. Näitab viibates meie autole õige suuna kätte ja pöörab auto ümber. Nüüd oleme jälle ainult kolmekesi. Andry tagaistmel, meie ees. Nagu varemgi.
Linnaserval paistab järjekordne kontrollpunkt. Ahmed pobiseb midagi nina alla “Allah” nagu kostaks ka, kas tõesti palvetab? Varem polnudki tema suust kuulnud.
Kontrollpunkt. Noor mees annab märku, et peatuksime. Ahmed peatub ja ütleb kontrollijatele midagi, tuttavad sõnad, “koroona, Estonia, karantiin, Damaskus”. Kätt enam ei suruta. Kontroll rehmab käega, kao siit. 50 m hiljem järgmine, sama tekst ja sama käitumine.
Linn läbi. Saime sõitma hakata. “Allhamdurile”.
Ahmedi telefon heliseb. Närviliselt seletab midagi. Karjub mingi meeshäälega vastastikku.
“Kel shi tamem?”, küsin peale kõne lõppu.
“Ah, Car, Gps, owner why car in Daraa city? Dangeres. Maffia. Car stop, car stolen. Allhamdurile no Daraa city.”
Oleme tõesti linnast väljas. Seega haigla oligi siis Daraa linnas, mis enne kaugusest paistis ja kuhu Ahmed ütles, et mingil juhul minna ai tohi.

Mul on järel veel väike kotitäis eesti piparkooke, mis ise enne reisi algust küpsetasin. Teel piirini sõime kõik paar tükki, nüüd annan ülejäänud kõik Ahmedile. Kaovad nagu kerisele. Andryl on taga mingi kohalik maius, millest Ahmed keeldub. Kindlasti keeldumise põhjus on ka Andry olukord, mida isegi arstid ei karda, aga Ahmed siiski vist natuke. Autos kanname nüüd kõik maske. Piparkooke Andry puutunud pole ja need võtab ta rõõmuga vastu. Mina hommikusöögi peal. V.a üks jagatud apelsin ja kolm piparkooki, aga nälga pole. Kell on seitse läbi, õhtul

Enne Damaskust veel paar kontrolli. Ei mingit käe surumist enam. Piisab sõnadest “Koroona” ja viipamisest tagumise istme suunas.
Damaskuse äärelinnas teeserval peatab juht auto. Toimub auto vahetus. Küsisin, kas uuel autol pole gpsi, “Ikka on.” No ju siis autovahetus miski muu pärast vajalik.
Ma ei tea, kas on Ahmed hakanud paremini rääkima või mina aru saama, aga kokkuvõte meie vestlusest.
Mr Khal ajas välja meile kiirabi. Et kõik oleks korrektne, ei tohtinud lihtsalt tulla arst vaid pidi olema kiirabiauto kahe juhiga. Andrylt võeti kordustest, mida hakatakse homme analüüsima, Andry väidetavalt viiakse karantiini, aga testide selgumise ajaks peame olema riigist kadunud, muidu viibime vähemalt 20 päeva Süürias.
Firmal on kolm autot. Ahmed sõidab nende kõigiga kui vaja. Teisi juhte on ka, aga tema kõige parem. Kahega neist oleme me sõitnud, mõlemad korralikud, umbes 10 aastat vanad, aga siin liikluses tunduvad uutena.
Kui ta telefon heliseb, siis ekraanil on 2 aastase poisi foto. See on ta vanema tütre poeg. Tütred on 29, 26 ja 23 aastat vanad. Nooremad tütred tekitavad peavalu, aga vanemaga kõik hästi.
Kõige suurememad probleemid riigis on nälg ja töötus. Süüa ei ole. Ja tööd ka mitte. 50 protsenti meestest on tööta. Ja kui töötavad militaarsektoris, siis ainult küsivad raha. “Big big problem.” Aga temal on hea töökoht. Ja loodetavasti rohkem turiste tuleb varsti.
Lugenud olen, et peaaegu kogu elanikkond toetub humanitaarabile. Loode Süürias, kus me just saatuse tahtel peatuse tegime, elab 97 protsenti äärmises vaesuses, elades alla 2 dollari päevas.
Ütlen, Ahmedile, et kui Andry jääks siin karantiini, siis mul lõpuks araabia keel päris selge, ta nõustub aktiivselt noogutades.

Kontrollpunktid nüüd teel mööduvad jälle tähendusrikkalt kätt surudes, raha peopesas vahetab omanikku. Seekordne sõnum: “Beirut, airport.”
Jõuame piirile. Ahmedi telefonis on Khali saadetud võlts lennupileti broneering Istanbuli kella poole kolmesele lennule.
Ahmed seletab, et Liibanoni piiril probleemi pole, aga kui Süüria piiril pole näidata korralikku lennufirma broneeringut, siis üle ei saa.

Süüria poolel oli tõesti vajalik broneering. Piirivalvur kontrollib ja venitab. Mingil veidral põhjusel leidis juht, et parem on, kui Andry autosse jääb. Vaatab dokumente, vaatab veel… siis küsib, kas oskan araabia keelt. “La” (ei), ütlen, siis lisan “jah” ja hakkasin lugema aeglaselt ja näppudel numbreid ühest kümneni. Aeglasemalt kui tegelikult suudan. Ahmed natuke pinges, aga naeratab ja noogutab ja parandab heakskiitvalt. Kõik naeratavad ja noogutavad. Ma ikka nii vaimukas, eks?
Liibanoni piir. Lennupileti broneeringut pole vaja. Piisab vaktsineerimistõendist. Isegi negatiivset PCR testi, mis meil vähem kui 48 tundi vana ja päriselt ka olemas, pole vaja.

Jätame Ahmediga jumalaga. Ilma käesurumiseta, küünarnuki müksuga, saab meilt tänuks korraliku jootraha ja kaks pakki eesti komme sellele sõstrasilmsele poisile telefonis, hoolimata sellest, et Mr Khal on mulle vahepeal saatnud sõnumi, et tal on rõõm maksta autojuhtide ja muude teenuste eest Süürias ja Liibanonis. Tänan teda selle eest südamlikult ja ütlen, et teatagu Jordaania partnerile, et ühel ilusal päeval tuleme sinna ka. InshaAllah.

Probleemideta üle. Teisel pool  piiri Liibanonis auto vastas. Tunnike sõitu ja Beirutis. Jummel, kui ilus tundub praegu Liibanon. Sellel autojuhi jagatav wifi on parem ja saan hotelli broneeringu tehtud.
Kell pool üks öösel jõuame Beiruti Radisson Blue hotelli.
Allhamdurille

31.01.2022 Israel pommitas varahommikul Damaskuse lähedal asuvat Hezbollah ladu, mis jääb Homsi tee otsesesse naabrusesse.