2019 aprillis tegime koos Aventura grupiga kariibimere saartel lennukiga “hüppeid” ühelt saarelt teisele. 2-3 ööd ühel saarel, siis lend järgmist saart, mis reeglina tähendas ka uut riiki, avastama. Ühel õhtupoolikul, Philipsburgis, mööda promenaadi jalutades, peatas mind rasta patsidega tüüp ja küsis, kas olen nõus tema muusikavideos kaasa tegema. Loomulikult olin meelitatud ja põnevil. Põnev, eks? Kui paari nädala pärast laekus mu messengeri link videost, pidin suurest naerust otsad andma. Aga tõesti-tõesti 2:20 umbes ma seal 2-ks sekundiks olen.
https://www.facebook.com/100002861809360/posts/1851423168296392/
Kirke naeru oli võimatu peatada. Ütlesin talle, et mida sa ise teinud oled, “Mama I loove ju soo…” on ju suurest südamest tulnud. Vähem kui kuu pärast, emadepäeval, sain sellise kirja:
Kui sa oleks erakond, siis mina valiks sinu, sest et su kampaania on ainus, mida tõesti usun. Sul on õigus alati, ka taluvus on suur ja sinu sõnavõttudel on õnneks mingigi tsensuur. Sul on stiili, oled vaba, oled kõige ilusam!!! Õnneks kaua sa ei maga, koos ärgata on lõbusam. Mängid malet, mängid peitust ja ka teistel lased võita, ravid terveks, jagad tarkust, sinu õla peal saan nutta. Kui sa oleks erakond, siis oleks mina su minister, oleks sinu abifond, su lahenduste keskregister. Aga õnneks sa ei ole osa Eesti hullust võimust, õnneks sina ei saa osa Delfi foorumite sõimust. Õnneks oled minu juures, minu rabas, minu soos. Oled osa minu luulest, tähtsaim minu eluloos. Emme Maretile, mai 2019
Lisatud väike kollane kleps kirjaga, et Jamaika rütmi ja viisi pead ise juurde mõtlema.
Exploring the Unexpected 